Näituse tutvustus

Välikindlustamine Eesti Vabadussõjas

Välikindlustamine Eesti Vabadussõjas ja vahetult peale seda põhines nii Vene keiserliku armee inseneriväeosade jaoks tehtud välikindlustamise määrustikel („fortifikatsija õpetus“) kui ka äsja möödunud I Maailmasõja kogemustel. Veriste lahingute käigus sõjatandritel ilmnenud uute relvade tõhusus sundis mõlema poole üksusi kaevuma sügavalt maasse ning näitas välikindlustamise vajalikkust. Kindlustatud positsioonidel kaitsesse asunud väiksem sõjaväeüksus võis edukalt pidada kaitselahingut mitmekordselt suurema vaenlase vastu ja saavutada taktikalist või koguni strateegilist võitu. Kuigi Eesti Vabadussõda ja Vene kodusõda iseloomult oluliselt erinesid I Maailmasõjast sõjategevuse mobiilsuse tõttu, kasutas siiski Eesti Rahvavägi välikindlustamist Eesti rahvuspiiride kaitseks ning ülekaaluka vaenlase pealetungikatsete tõrjumiseks eriti sõja viimasel etapil.

Roodusuurune inseneriväeüksus oli loodud 1917. aasta lõpus Eesti rahvusdiviisi koosseisus, kuid selle iga ei olnud üldsegi pikk, sest juba kevadel 1918 tabas teda teiste laialisaadetud eesti rahvuslike väeüksustega sarnane saatus. Vabadussõja algus, esimesed lahingud Narva all punaväe üksustega näitasid selgelt, et venelaste ja seejärel sakslaste poolt tehtud kindlustustest ei piisa. Tuli ilmsiks ka tungiv vajadus Eesti rahvuslike inseneriväeosade loomise järele. 1918. a. novembri ja detsembri taandumislahingutes ilmnes vastloodud Eesti inseneriväeosade puudulikkus organiseerimises, varustuses, lahingulises ja tehnilises ettevalmistuses. Välikindlustamine Vabadussõja esimesel perioodil seisnes vaid õige primitiivsete ja kiiruga ning tihtipeale ainult lumest laskepesade kaevamises, mis pakkus kaitset põlvelt ja lamades laskmisel. Olukorda õnnestus parandada eelkõige tänu mõnedele Vene tsaariarmees teeninud ja sõjatandril kogemuse saanud rindeohvitseridele, kes innukalt asusid organiseerima inseneriüksuste tegevust. Olulist rolli Eesti inseneriväe organiseerimisel täitis Inseneripataljoni ülem, tolleaegne kapten ning hilisem kindral Viktor Riiberg (Rieberg).

Välikindlustamine 1. diviisi piirkonnas

7. jaanuaril 1919, üldise vastupealetungi alguspäeval, loodi Inseneripataljoni koosseisus kaks sapööriroodu. 1. sapööriroodu ülesandeks sõja algfaasis oli kommunikatsioonide purustamine Pljussa ja Luuga jõel, et maksimaalselt takistada punaväe väeüksuste manööverdamisvõimalust. Juba Vabadussõja algusest peale pühendati Viru rinde kaitse organiseerimisele märksa suuremat tähelepanu kui Lõuna-Eestile, sest piki mererannikut viis kõige lühem tee Tallinna. Väga suurt tähelepanu osutati sõjaväe juhatuse poolt Viru rindejoone kindlustamisele, sest suurel määral sai just oskuslikult organiseeritud kaitsesüsteemi abil tõrjuda tagasi mitmekordselt suurema vastase rünnakuid. Rasketele taandumislahingutele järgnes Eesti vägede üldine pealetung jaanuaris 1919. Lahingute raskupunkti nihkumisel itta asus 1. sapöörirood leitnant Gustav Meisteri juhtimisel, kindralmajor Tõnissoni etteantud kava järgi, juba märtsis 1919 viivitamatult Narva-eelse positsiooni (tete-de-pont) kindlustamisele. Samaaegselt käis kiire erialaspetsialistide ettevalmistamine inseneritööde juhtimiseks. Fortifikatsioonirajatiste ehitamisel Eesti Rahvaväes, nagu ka vastaspool Punaväes, lähtuti Vene välikindlustamise määrustikest, mis tolle aja tingimuses olid moodsad ja eesrindlikud ning arvestasid möödunud Vene-Jaapani ja I Maailmasõja kõige uuemaid kogemusi. Otsustavaks asjaoluks sai nende kogemuste kohandamine Eesti oludele. Üldise pealetungi tulemusel nihkus Viru rinne itta Luuga jõe–Ingeri järvede joonele. 1. diviisi üksuste asumine uutele positsioonidele kevadel 1919 tõi eesti sapööriüksustele rohkesti tööd juurde.

Hingetõmbeaeg Viru rindel suvel 1919 oli sapööride jaoks väga pingelise tegevuse ajaks – tuli parandada sõjas purustatud 1. diviisi tagalakommunikatsioonid, kaevata kaevikuid, jooksukraave ja varjendeid terve rindejoone ulatuses, seada sisse suurtükiväe positsioone, ehitada traattõkkeid, vaatlus- ja komandopunkte. Sõjategevus näitas juhatuse ning kindla ja täpse plaani puudumist, samuti puudusid ohvitserid ning selletõttu oli sageli sapööriüksuste endi otsustada, kus ja millises ulatuses teha kindlustustöid. Augustis 1919 reguleeriti alluvussuhted, diviiside juurde loodi väeosaülema õigustes diviisiinseneride ametikohad, polkude tasemel loodi jalaväeüksuste juurde sapöörikomandod. Töö parema organiseerimise mõttes jagati Viru rinde kindlustatud piirkond mitmeks rajooniks. Mais 1919 asuti kindlustama 4. polgu positsioone Batrakovski oja – Aleksandri Gorka–Žabino–Sala joonel. Juulis 1919 hakati 1. sapööriroodu ja teiste sõjaväeüksuste juures asunud üksuste jõududega kindlustama aktiivselt varupositsiooni Annenskaja – Dubrovka – Sala joonel, Luuga positsiooni Pulkovo – Keikino joonel, Narva jõe positsiooni Narva jõe suudmest Narva-Jõesuus kuni Vasknarvani ja Ingeri järvede positsiooni. Samuti juulis 1919 kindlustati aktiivselt Pulkovost põhjapool asuvat rajooni. Tugevdati juba sõja algul ehitatud positsioone Keldrimäe, Lilienbachi ja Jamburgi tee jääres. Ettevalmistatud positsioone läks tarvis juba augustis 1919, sest kuu lõpus läks Punaarmee Petrogradi all vastupealetungile, purustades kaitsel asuvad Loodearmee üksused ja sundides ka Eesti üksusi taganema ettevalmistatud positsioonidele. Rajati suurel hulgal suurtükiväepositsioone, patareikomando- ja vaatluspunkte, nii et sügiseks 1919 olid Eesti suurtükipatareid võimelised katma kogu Narva-eelse platsdarmi oma tulega ning olema tugevaks toeks oma jalaväeüksustele.

Ülekaaluka vastase survel jätsid ka eesti üksused augustis 1919 lahingutega maha Luuga jõe äärsed positsioonid ja taganesid varem ettevalmistatud varupositsioonidele Batrakovski oja – Padova – Kalmotka joonel. Narva-eelne piirkond pakkus häid kaitsevõimalusi, seda eelkõige tänu looduslikele tõketele, nagu selleks olid sood, metsad ja jõed. Kaevikute pideva joonega oli kaetud strateegiliselt tähtis ja sellepärast vaenlase poolt kõige ohustatum 15-kilomeetriline lõik Luuga jõe ja Pljussa jõe ülemjooksu vahel, mida läbis Narva-Jamburgi raudtee ja maantee. Muudes lõikudes kaeti välikindlustustega kõige tõenäolisemad vaenlase kallaletungi suunad, kasutades maastikul domineerivaid kõrgendikke, soode ja metsade vahelist ala. Huvitavaks nähtuseks kindlustuste hulgas Viru rindel kujunesid kindlustatud sõlmpunktid, mis olid rajatud soodsatel positsioonidel asuvates külades. Rindejoon Viru ja Lõuna rindel kulges läbi külade, mis kujutasid seega vastupanusõlmedest koosnevat ahelat. Novembris-detsembris 1919, mil Lõunarindel valitses suhteline vaikus, jätkusid Viru rindel kindlustustööd edasi ja seda vahetpidamata kestvate lahingute ajal. Peale Jamburgi langemist Punaarmee kätte 14.-16. novembril 1919 kulges rindejoon Viru rindel läbi Ingeri järvede joont Kirjamost edasi piki Luuga jõe Kurovitsõ ja Orlõ küladeni ning edasi üle Mannovka – Saala – Koškino – Žabino – Aleksandrovskaja Gorka kuni Batrakovski ojani. Lõunapool Jamburgi raudteed kulgesid kindlustused Annenskaja – Terbinka – Ust-Tšernova – Suhhonos – Popkova Gora – Võskatka – Ruja – Gostitsõ raudteejaama – Radoveli – Vasknarva joonel. Silmas pidades, et 22. novembril 1919 õnnestus vaenlasel murda Loodearmee üksuste poolt mehitatud Batrakovski oja – Annenskaja positsioonist läbi, taganeti varupositsioonile Dubrovka ees ning asuti täiendavalt kindlustama positsioone Saarküla – Vepsküla – Kuradimäe joonel. Kindlustustööd Viru rindel kestsid veel detsembris 1919 kuni vaherahu sõlmimiseni. Intensiivse kindlustustööga rajati võimas välikindlustuste süsteem Narva-Jõesuust kuni Vasknarvani. Rünnaku peasuunale oli loodud ešelonidest kaitse, mis koosnes kolmest kaitseliinist: esimene liinil Annenskaja – Dubrovka – Sala, teine kulges piki Narva jõe vasakut kallast koos sillapeadega põhja ja lõunapoolt Narva linna ja Narva-eelsel platsdarmil Lilienbachi – Keldrimägi – Dolgaja-Niva joonel. Kolmas kaitseliin kujutas endast varupositsiooni ning oli rajatud Auvere – Mustjõe ja Sirgala – Kulgu joonel. Mitte asjata ei nimetanud kindralmajor Tõnisson oma ettekandes Sõjavägede Ülemjuhatajale, et «Viru väerind oma seisukohti on hiilgavalt kaitsnud ja tema kindlustused on niivõrd kõvad olnud, et Narva «Eesti Verduni» nime omandas.»

Välikindlustamine 2. diviisi piirkonnas

Lõunarindel hakati tegelema kindlustustöödega veebruaris 1919. Kindlustööde teostamine lasus Inseneripataljoni 2. sapööriroodul alamleitnant Joonitsi juhtimisel ja jalaväeallüksuste juurde loodud sapöörikomandodel. Ulatuslike kindlustustööde läbiviimine sundis märtsist 1919 värbama kindlustustöödele rohkem kohalikke elanikke kui Viru rindel. Esimeseks tähtsaks ülesandeks 2. sapööriroodule oli antud Koiva ja Musta jõe paremkallaste kindlustamine Valga – Marienburgi vahelises piirkonnas, kus püsis vaenlase vastupealetungi pidev oht. Koiva jõe äärsete positsioonide kindlustamise üldjuhiks oli määratud sõjainsener lipnik Jäägermann. 16. veebruaril 1919 vallutasid Põhja Poegade rügemendi soomlastest võitlejad Taheva raudteejaama. Lipnik Jäägermanni juhtimisel asuti kohe kindlustama Taheva mõisa positsiooni. Positsiooni tugipunktideks olid valitud Taheva mõis ja Mustjõe ülekäigud Mõniste ja Taheva rajoonis. Kindlustustööd Koiva rajoonis olid ajutiselt katkestatud seoses Marienburgi all 21. veebruarist kuni 22. aprillini 1919 kestnud ägedate lahingutega.

Vaatamata pidevale tulekontaktile vaenlasega oli maiks 1919 Lõunarinde Valga suund piisavalt kindlustatud. 2. sapööriroodu jaoks oli tähtsaks ülesandeks Eesti idapiiri kindlustamine, mis algas kohe pärast Pihkva vallutamist Eesti vägede poolt 25. mail 1919. Kindlustamiseks valiti selle jaoks kõige sobivam piirkond Velje ja Pihkva järvede vahel. Irboska kindlustatud positsioon asus Pavlova – Samošje – Polsohnova – Velje järve – Irboska jaama – Luki – Petški – Vidavitši joonel. Kõikidele valitsevatele kõrgendikele rajati vaatlus- ja tulistamispositsioonid jalaväele, jättes vastasele positsioonide ees laiuvad soised madalikud. Maastik võimaldas paigutada suurtükipositsioone vaenlase vaatluse ja tulistamise eest varjatult. Positsiooni valik oli põhjendatud muuhulgas ka võimalusega kaitsta maa-ala väikeste jõududega ülekaaluka vaenlase vastu. Nii 2. diviisi juures kui ka Viru rindel kindlustati rohkem asulaid ja nende vahetut ümbrust, ühendades asulates asuvaid garnisone omavahel jooksukraavidega ja vaatluspostidega. Kasutati ka okastraattõkkeid suurte lagealade tõkestamiseks. Kindlustustööde üldjuhiks ja organiseerijaks 2. diviisi piirkonnas sai diviisiinsener leitnant Remmel. Kindlustustööd Irboska piirkonnas juunis-juulis 1919 ei kulgenud piisavalt aktiivselt, mis on seletatav nii selle kindlustusliini suhtelise kaugusega rindejoonest kui ka tööjõu puudusega. Oktoobris/novembris 1919 leitnant Remmeli poolt tehtud maastikuluure andmete põhjal hakati aktiivselt kindlustama Irboska positsiooni paremat tiiba, mis 1919/1920 talveks koosnes kahest kaitsejoonest: esimene joon kulges liinil Velje järv – Kosõgina küla – Tšihatsi küla – Poddubje – Kostino ja teine joon Mustjärv – Borstševitsõ – Kolossovka mõis – Ulanova – Poddubje. 2. sapööriroodu vastutusala algas Pugula järvest ning kulges läbi Pullihenno – Pedetsi jõe põhjakalda – Kivioru – Stukolovo. 2. sapööriroodu tegevuspiirkonna alla kuulus ka Laura kindlustusrajoon, mis oli joonel Mednikovo – Suure-Kukuti – Stolbovo – Bobrenko – Novožilovo – Mihejenki – Švetsõi – Greveli – Uue-Švetsõi – Petški läänest itta. Bakise kindlustusrajoon asus Laura kindlusrajooni ja 2. diviisi Irboska põhipositsiooni vahel. Sügisel 1919, peale 2. diviisi inseneri leitnant Remmeli ettekannet, hakati pöörama rohkem tähelepanu 2. diviisi põhipositsiooni sügavusele ehk ešelonidega kindlustamisele. Põhipositsiooni esimene liin asus Pihkva järve ning Pihkva raudtee vahel, põhja pool raudteed Vidavitši – Petški – Luki joonel, raudteest lõuna pool Podgamje – Teševitsõ – Leski – Sababje – Sagrivje – Volkovo – Sujevo – Kostina – Kosõgina – Velje joonel. Suuremahulisi kindlustustöid nõudis suurtükkide positsioonide väljaehitamine. Kokku pidid 1. septembri 1919 seisuga Irboska positsiooni oma tulega katma 3 kindluspatareid, kindluspatarei rühm ja 8 välipatareid. Irboska positsiooni kindlustamisel kasutati vanu vene ja saksa kaevikuid, mis olid ehitatud I Maailmasõja ajal. Esimesi vaid osaliselt, sest need olid suunatud Läände, st meie vastu. Probleem palgaliste tööliste jõu kasutamisega jäi kestma ka ajal, kui Punaväe augustikuu rünnaku tulemusel langes Pihkva ja Eesti üksused pidid taanduma Irboska joonele augustikuu lõpul. Septembris 1919 hakati kindlustama Mehikoorma ja Räpina piirkonda, tuginedes eelkõige 1919 kevadtalve lahingute kogemustele. 2. diviisi juhtkond pidas seda loomulikku kitsendust Pihkva ja Peipsi järve vahel nii ohtlikuks, et suunas sinna üle poole kindlustustöödega tegelnud üksustest ja töömeestest.

Välikindlustamine 3. diviisi piirkonnas

1. ja 2. sapööriroodude formeerimise järel asuti alates septembrist 1919 vastavalt Ülemjuhataja käskkirjale formeerima oma inseneriväeosa 3. diviisi vastutusalal. 3. diviisi inseneriks oli määratud alamleitnant Friedrich Solba. Vaatamata sellele, et sõjategevus Landeswehri vastu oli selleks ajaks enamjaolt möödas, samas arvestades Lätis valitsenud keerulist sisepoliitilist olukorda, otsustati rajada kaitsepositsioonid Eesti lõunapiiri kaitseks. Võrreldes 1. ja 2. diviisi vastutusaladega, kus kindlustusi tuli rajada tihti vaenlasega tulekontaktis olles, tegutsesid 3. diviisi sapööriüksused sügavas tagalas, ehkki kandsid „tegevväe“ nimetust. Prioriteetide hulgas oli Valga lõuna ja kirdepoolse ümbruse kindlustamine ja seda tehti Valga rajoonis 1919 suvel toimunud sõjategevuse iseloomu arvestades. 3. diviisi vastutusala jagati Valga, Värna, Taheva (Tailova), Olleri ja Kirbla kindlustatud rajoonideks. Vastavalt Riia kokkuleppele 21. juulist 1919 pidid Eesti väeosad ehitama kindlustused Hoppenhof – Alt-Leitzen – Šmeritsa – Polšanka joonele. Teiste piirkondade kindlustamise vastu Läti võimud huvi ei tundnud.

Välikindlustamine peale Tartu rahu sõlmimist

Peale Tartu rahu sõlmimist pidid Eesti väeosad tagasi tõmbuma riigipiiri taha. Veebruaris/märtsis 1920 lahkusid eesti väeosad Põhja-Lätist jättes väljaehitatud kindlustused Lätile. Kuni 1922. aastani jätkus eelkõige 1. diviisi vastutusalal ida ja lääne pool Narva jõge hoogne Eesti Vabariigi juba ametlikult tunnustatud riigipiiri kindlustamine. Vene fortifikatsiooni määrustikega kooskõlas, kuid arvestades Vabadussõja sõjategevuse ja maastiku iseloomu, oli Eesti sapööriüksuste poolt loodud märkimisväärne ešelonidega kindlustuste vöönd Eesti riigipiiri kaitseks. Mitte kunagi varem ega hiljem ei olnud Eesti riigipiir nii tugevalt kindlustatud nagu oli see 1920-ndate aastate alguses.

Välikindlustuste tüpoloogia

Vabadussõjas kasutati Eesti Rahvaväe poolt laia välikindluste valikut. Jalaväe positsioonide rajamisel kasutati erinevat tüüpi laskekaevikuid: täis- ja poolprofiilseid, eesmise kaitsevalliga ja ilma, sisemiste astmetega ja ilma, kaitstud ja kaitseta laskeavadega või üldse ilma nendeta. Kasutati ka pinnapealseid kaevikud, mis olid levinud eriti 1919. aasta alguses. Sirgjooneliste kaevikute puhul kasutati vahevalle. Ühenduskraave ehitati lookleva kujuga nii roomamiseks kui ka püsti liikumiseks. Harilikult olid kaevikud mõeldud roodusuurusele üksusele. Üksikmehe laskepesi kaevati harva. Kaitsekraavidesse ehitati reeglina sisse erinevat tüüpi killukindlaid varjendeid ja nišše. Kuulipildujapositsioonide ehitamisel kasutati mõnikord laskeplatvormide süsteemi. Suurtükiväe tulepositsioonide ehitamisel lähtuti nii suurtükkide tüübist kui ka maastikust ja patarei lahinguülesandest. Harilikult olid välipatarei suurtüki tulepositsioonil välja ehitatud järgmised elemendid: laskeplatvorm, sahakraav, kraavid ja varjendid meeskonnale, kahuriõu (nn "dvorik"), kaitsevallid ning patarei puhul ka laskemoona jaoks varjend, patareiülema vaatlus- ja komandopunkt. Kindlustatud vastupanusõlmede ehitamisel lähtuti ringkaitse põhimõttest. Vastupanusõlmed koosnesid erinevate kaitserajatiste kompleksist: laske-, kaitse- ja ühenduskraavidest, varjenditest, kaitseehitistest juhtimis- ja sideorganitele, tõketest. Ehitati ka vaatluspunkte, mis olid nii lahtist kui ka kinnist ehk kaitstud tüüpi. Kindlustustööd viidi läbi diviisiinseneri poolt koostatud kindla kava järgi. Tööprotsessi hõlbustamiseks oli sisse viidud töörajoonide jaotus, mille juhtideks määrati sapöör-allohvitser või nooremohvitser vastavalt kindlustatava rindelõigu tähtsusele. Positsioonide rajamisel kasutati pioneerivarustusse kuuluvaid tööriistu: labidaid, kirkaid, kirveid. 2. diviisi piirkonnas kasutati kaevikute kaevamiseks ka tehnikat, mis oli Punaarmeelt sõjasaagiks saadud.

Näituse koostajad:

Ilja Davõdov
Riigiarhiivi arhivaar
Ilja.Davodov@ra.ee

Igor Kopõtin
Eesti Kaitseväe ohvitser