Näituse tutvustus

Narva rinne Eesti Vabadussõjas 1918-1920

NARVA LAHING 28.NOVEMBRIL 1918

1918. aasta novembris lõppes I maailmasõda ning Saksa okupatsiooniväed olid Eestist lahkumas. Sakslastele valmistus järgima Punaarmee, et Eesti enamlaste võimu alla heita. Narva jõe joonele koondus Punaarmee 6.kütidiviis, mis pidi peale tungima üle Narva Tallinna suunas. Diviisi koosseisus oli Narva rindel ligi 4000 tääki ja mõõka ning 19 suurtükki. Narva rajooni kaitsesid Saksa 405. Jalaväerügemendi allüksused ning alles formeerimisel olnud Narva kaitseliit ja 4. jalaväe rügemendi osad, lisaks veel Narva kooliõpilased. 6. kütidiviisi allüksused üritasid juba 22. novembril Narvat vallutada, kuid löödi sakslaste poolt suurte kaotustega tagasi. 28. novembril tegid punased uue katse Narvat vallutada, kusjuures plaani järgi osa Punaarmee jõude pidi ründama Narva-eelset kindlustatud positsiooni, samal ajal kui parimad löögiosad pidid vallutama Narva tiibhaarega põhjast ja lõunast – 2.Viljandi kommunistlik kütipolk lõunast ja madruste dessantsalk põhjast.

28. novembri hommikul, kui sakslased koos eestlastega tõrjusid punaväelaste kallaletungi Jamburgi maantee suunas, ilmus neile ootamatult selja taha Paemurru metsa servale 2. Viljandi kommunistlik kütipolk ja alustas pealetungi Narva linnale. Joala välja servas asunud Saksa patarei meeskond keeras suurtükid kiiresti ümber ja avas koheselt lähenevate ahelike pihta tule. Saksa soomusrongi toetusel asus eesti-saksa salk peagi vastupealetungile ja sundis punased kütid suurte kaotustega taanduma. Samaaegselt Joala lahinguga maandas vastane Narva-Jõesuus 500-mehelise dessandi, mis kohtamata vastupanu tungis kiiresti Riigiküla ja Peeterristi poole.

Lasknud mõlemad Narva raudteesillad õhku jätsid sakslased Narva linna samal päeval maha. Väikesearvulised Eesti väed ei pidanud Narva kaitsmist enam võimalikuks ja alustasid lahingutega taandumist lääne suunas, mis kestis kuni jaanuarikuu alguseni.

UTRIA DESSANTOPERATSIOON JA NARVA VALLUTAMINE 17.01.-19.01.1919

Eesti 1. diviisi vägede taandumine Põhja-Eestis lõppes alles 1919. aasta jaanuari alguspäevadel, mil Punaarmee 6. kütidiviisi üksustel oli Tallinnani jäänud veel vaid 40 kilomeetrit. Kuid 6. kütidiviisi väed olid väljakurnatud, samal ajal kui Eesti väejuhatus oli vahepeal saanud liitlastelt abi relvade, varustuse ja elavjõu näol ning organiseerinud oma vägesid vastupealetungiks.

7. jaanuaril 1. diviisi vastupealetung algaski. 12. jaanuaril vallutasid Eesti väed tagasi Rakvere ning 16. jaanuaril Jõhvi. 17.-18. jaanuaril maandasid Eesti merejõud koostöös 1.diviisi osadega sügaval vastase tagalas Utria rannas ligi 1000-mehelise dessandi. 17.jaanuari õhtuks vallutasid maabunud dessantosad Utria ja Laagna rajooni ja lõid Laagna mõisa juures tagasi Punaarmee kahe kütipolgu rünnakud.

Samal ajal võtsid soomlaste 1. ja 2. kompanii vastupanu kohtamata enda valdusesse Narva-Jõesuu ja Riigi küla ning jätkasid kallaletungi Narvale. Linnas üritas vastane avaldada soomlastele vastupanu, et seega võita aega oma vägede ja vooride tagasitõmbumiseks Narva jõe taha. Tänavalahingute käigus vallutasid soomlased 18.jaanuari õhtuks Narva linna põhjapoolse osa.

Järgmise päeva hommikul jätsid taganevad Punaarmee üksused Narva lõplikult maha. Sellega oli Punaarmee Põhja-Eestist välja löödud. 20. jaanuariks võttis Eesti 1. diviis enda alla Narva jõe joone Narva lahest kuni Peipsi järveni.

NARVA POMMITAMINE PUNAARMEE SUURTÜKIVÄE POOLT

Pärast Narva jõe joone hõivamist Eesti 1. diviisi poolt kavatses Eesti väejuhatus jätkata pealetungi kuni Luga ja Pljussa jõgede jooneni, et sellega viia rinne Narva linnast võimalikult kaugele. Sellega taheti võtta vaenlasel võimalust hoida Narvat suurtükitule all. Seda kavatsetud pealetungi, soomlaste keeldumise tõttu sõdida väljaspool Eesti territooriumit ning 1. diviisi oma jõudude vähesuse tõttu siiski ellu ei viidud ja nii jäigi Narva kuni maikuuni Punaarmee suurtükitule meelevalda.

Eriti suuri kahjusi põhjustas Narva pommitamine 25. aprillil kui põles maha 124 ja vigastati 37 hoonet. Tules hävisid Narva raudteejaam ja kogu Joaoru (Juhkentali) linnaosa. Seal jäid järele vaid Aleksandri kirik ja veel 3 maja. Peavarjuta jäi 2000 inimest.

Narva pommitamised jätkusid 1919. aasta sügisel, kui rinde nihkumisega läände sattus linn jälle Punaväe raske suurtükiväe tule ulatusse.

LAHINGUD NARVA RINDEL JAANUARIS 1919

Jaanuari viimasel dekaadil kujunes Narva rindel välja positsioonisõda. Eesti vägede peamiseks kaitsejooneks jõe idakaldal kujunes Narva jõe üldjoon ühes Krivasoo, Narva linna ja Narva-Jõesuu eelsete platsdarmidega. Jaanuari lõpus üritasid Punaarmee 6. kütidiviisi osad tagasi vallutada Krivasoo - Suur-Žerdjanka - Ust-Žerdjanka piirkonda. Ägedates lahingutes käisid külad korduvalt käest kätte. 29.-30. jaanuaril tungisid punaväelased Krivasoo juures koguni üle Narva jõe, kuid lõppkokkuvõttes löödi nad tagasi ning nimetatud piirkond jäi 1. diviisi osade kätte.

LAHINGUD NARVA RINDEL VEEBRUARIS 1919

Veebruaris planeeris nõukogude väejuhatus Narva rindel suuremat pealetungi, eesmärgiga vallutada tagasi Narva ning seejärel juba jätkata siit pealetungi lääne suunas. Vastavalt rinde iseärasusele katsuti seda saavutada pealetungiga rindelt ja/või haarava löögiga üle Krivasoo ja Narva-Jõesuu Vaivara peale.

18. veebruaril õnnestus Punaarmeel vallutada Kallivere ja Karostelli külad. Eesti üksuste vastupanu koondus nüüd Venküla juures asuva kõrgendiku nn. Kuradimäe kaitsmisele, millel toetudes neil õnnestus järgmistel päevadel vastase edasitung peatada. 22. veebruaril läksid Punaarmee 6. kütidiviisi osad kogu rindel üldpealetungile.

Eriti intensiivseteks kujunesid lahingud Lilienbachi mõisa, Riigi küla ja Krivasoo pärast, kus vastane löödi raskete kaotustega tagasi. Sellega Punaarmee tõsisemad pealetungid Eesti 1. diviisi rindel 1919. aasta kevadtalvel ka lõppesid. Jätkus positsioonisõda, mis kestis kuni maini.

INTERNATSIONAALNE NARVA RINNE

Narva rinnet võib mõlemalt poolt nimetada internatsionaalseks rindeks. Punaarmee üksuste koosseis oli multinatsionaalne, ehkki enamuses olid neis reeglina venelased. Erandiks oli kolm punast eesti kütipolku ja üks eesti ratsapolk, mis tegutsesid siin kuni jaanuari lõuni. Siis saadeti nad Pihkva rindele. Samuti tegutses kuni veebruari alguseni Narva rindel 3. soome kommunistlik kütipolk, millest suure osa moodustasid soomlased. Eesti 1. diviisi koosseisus tegutsesid siin aga eesti, vene, soome, rootsi, ingeri ja ka baltisaksa väeosad. Arvult kõige suurema osa moodustasid alati eesti väeosad. Soome üksustest tegutses siin alates jaanuarikuust kuni 13. märtsini 1. soome vabatahtlike salk (alates 24. jaanuarist rügement). Seejärel lahkusid sõjast lõplikult tüdinud soomlased kodumaale. Selle väeosa koosseisus leidus ka rootslasi, ent veebruari lõpust kuni 13. märtsini oli Eesti 1. diviisi koosseisus ka omaette rootslaset väeosa – Rootsi Vabakorpus Eestis. Hoolimata kõlavast nimest oli tegemist vaid umbes paarisajamehelise üksusega, mis paistis muuhulgas silma madala distsipliiniga. Seetõttu ta 13. märtsil tagalasse ümberformeerimisele saadetigi.

Baltisakslasi koondas endas Balti polk, mis tegutses Narva rindel alates jaanuarist kuni maini, minnes siis koos Põhjakorpusega pealetungile Peipsi taha.

Ingeri pataljon jõudis siia alles mai keskel kui seda kasutati meredessandiks Põhjakorpuse toetuseks. Juunis moodustati pataljonist polk, kuid konflikti tõttu Põhjakorpusega see lagunes. Seejärel alustati juulikuus Eesti 1. diviisi koosseisus uue Ingeri polgu formeerimist. Kandnud taandumisel novembris 1919 raskeid kaotusi laostus see väeosa varsti seesmiselt ja sisuliselt lakkas olemast. Muide, augustis saabus Loodearmeele koos briti tankidega appi ka briti vabatahtlikke tankiste, kes elasid vahepeal Narvas.

VENE VALGEKAARTLIKUD VÄEOSAD NARVA RINDEL

Vene valgete Põhjaarmee üksik korpus (Põhjakorpus, Loodearmee) väärib omaette tähelepanu. Veel Utria dessandis (17.-18. jaanuaril) oli osalenud umbes 30-meheline salk Põhjakorpuse 1. Tallinna vene ohvitseride partisanisalga koosseisust. Veebruari alguses saadeti see meestegrupp Tallinnasse tagasi, ent juba 13. veebruaril saabus terve 1. Tallinna vene ohvitseride partisanisalk Tallinnast 1. diviisi käsutusse. Samas oli jaanuaris 1. diviisi vastupealetungis osalenud Põhjakorpuse Ratsajäägrite divisjoni eskadron, mis seejärel jäi ka edaspidi Narva rindele. Märtsis formeeriti divisjoni baasil Ratsajäägrite polk.

Samas saabus veebruaris ja märtsis 1. diviisi käsutusse veel kokku neli Põhjakorpuse partisanisotnjat, ohvitseride sotnja ning mõned suurtükiväeüksused. Põhjakorpuse osad tegutsesid Narva rindel Vene koondsalga ülema polkovnik Fjodor Georgi alluvuses, kes omakorda allus operatiivselt Eesti 1. diviisi ülemale kindralmajor Aleksander Tõnissonile.

Märtsi keskel nimetati Vene koondsalk ümber Põhjakorpuse 1. kütibrigaadiks. 1. Tallinna vene ohvitseride partisanisalk nimetati märtsis ümber 1. Tallinna koond-kütipolguks, samas kui partisanisotnjadest moodustati 2. Ostrovi kütipolgu 1. pataljon. Märtsi lõpus jõudsid 1. kütibrigaadi käsutusse ka tagalas formeeritud 2. Ostrovi kütipolgu 2. pataljon ning ülejäänud üksused.

Aprilli teisel poolel koondati Narva rindele ka Põhjakorpuse 2. kütibrigaad kindralmajor Aleksandr Rodzjanko juhtimisel, mis oli seni võidelnud Eesti 2. diviisi alluvuses lõunarindel. Sellega oli Põhjakorpusel Narva rindel juba ligi 2400 tääki ja mõõka, mis moodustas ligi 40 protsenti Narva rindel olevate Eesti 1. diviisi vägede koguarvust. 2. kütibrigaadi koondamise põhjuseks Narva rindele oli ettevalmistused Põhjakorpuse pealetungiks Petrogradile.

PÕHJAKORPUSE MAIPEALETUNG

1919. a 13. mail läks Põhjakorpus Narva rindel pealetungile, eesmärgiga vallutada Jamburgi ja Oudova rajoon. Pärast korpuse väeosade täiendamist selle piirkonna elanikkonna baasil pidid valged jätkama pealetungi juba eesmärgiga vallutada keisririigi endine pealinn – Petrograd, mis oleks kindlasti andnud enamlastele tugeva hoobi.

Eesti ülemjuhatus lootis samal ajal ühtlasi, et Põhjakorpus, vallutades territooriumi Peipsi taga, moodustab seal niiviisi puhvri Eesti ja Punaarmee vahel.

Need lootused läksid ka täide. Põhjakorpus saavutas kohe suurt edu, vallutades 14. mail Oudova ning 17. mail Jamburgi. Seejärel, juuni alguseks, haaras korpus enda kontrolli alla veelgi suurema territooriumi kui esialgu planeeritud oli.

Korpust toetasid maipealetungil Eesti sõjalaevastiku dessandid Luga ja Koporje lahes. Eesti 1. diviisi väed tungisid samal ajal Luga jõe jooneni, kus hakkasid suvel rajama kindlustatud positsitsioone. Kuni juuli keskpaigani Narva rindel mingit lahingutegevust ei toimunud, sest Põhjakorpuse (alates 19. juunist Põhjaarmee ning alates 1. juulist Loodearmee) rinne asus siit kaugel – Jamburgi ning Gattšina vahel.

Kui juunikuus puhkes Lätis sõda Eesti ja Balti Landeswehri vahel, siis viis Eesti ülemjuhatus 1. diviisi koosseisust vägesid Lätisse. Siia jäi veel vaid üks eesti polk ja paar pataljoni koos suurtükiväega.

PUNAARMEE VASTUPEALETUNG. LAHINGUD JAMBURGI SUUNAL JUUNIS-AUGUSTIS 1919

Põhjakorpuse edu mais ja juunis tekitas Nõukogude Venemaa juhtkonnas tõsist rahutust ning Punaarmeele saadeti Petrogradi rindele suurel hulgal täiendust, millega vastupealetungile üle mindi. Alates juuni teisest poolest ning seejärel terve juulikuu kestnud võitluste järel pidi Loodearmee vastase ülekaalukate jõudude survel järk-järgult Jamburgi suunas tagasi tõmbuma. Juulikuu keskel saabusid Lätist tagasi Eesti 1. jalaväepolgu osad ning nüüd vahetas Eesti 1. diviis välja Loodearmee üksused Ingerimaa järvede liinil, võttes selle rindelõigu kaitsmise enda kätte. Kõik Punaarmee järgnevad rünnakud löödi tagasi.

Kuid Punaarmee peajõud ründasid mitte Ingeri järvede joonel, vaid Jamburgi suunal ning augusti alguses otsustas Loodearmee väejuhatus rindejoone lühendamise ning soodsamatele kaitsepositsioonidele taandumise eesmärgil Jamburgi maha jätta. Valgete väeosad taganesid uutele positsioonidele Luga jõe joonele lõunapoole Narva–Jamburgi raudteed, seistes seal vastamisi Punaarmee 2. kütidiviisiga. Eesti 1. diviis rinne ulatus nüüd Koporje lahe äärest kuni piirkonnani Luuga jõe läänekaldal, Jamburgi vastas. Punaarmee jätkas augusti esimesel poolel nii Eesti 1. diviisi kui ka Loodearmee rindel pealetungi, kuid löödi tagasi. Tal õnnestus vaid moodustada väike sillapea Luuga jõe läänekaldal Jamburgi ees.

Seejärel saabus Narva rindele positsioonisõja ajajärk. Nõukogude Venemaa juhtkond otsustas mitte Narva suunas pealetungi jätkata, osutamaks sellega oma soovi Eestiga rahu sõlmida. Eesti ülemjuhatus täiendas augustis 1. diviisi igaks juhuks 9. jalaväepolguga ning suurtükiväega. Samuti saabus Loodearmee käsutusest tagasi Balti pataljon.

LOODEARMEE OKTOOBRI PEALETUNG PETROGRADILE

Loodearmee aga ei olnud ennast veel kaotajaks tunnistanud, lüües augustis ja septembris tagasi Punaarmee katsed Oudovat vallutada. Saanud Suurbritanniast suuremal hulgal varustust, valmistus armee uueks pealetungiks, eesmärgiga Petrograd vallutada.

Loodearmee pealetung algas 28. septembril, sealjuures pealetung Jamburg–Gattšina sihis algas 10. oktoobril. Samal päeval langes Jamburg pärast tankirünnakut valgete kätte. Nädala pärast olid Loodearmee väeosad juba vallutanud ka Gattšina ning Krasnoje Selo. Näis, et Petrograd langeb peagi.

Eesti 1. diviis oli mõnede oma allüksustega toetanud Loodearmeed Jamburgi vallutamisel, kuid sügavamale Venemaale Eesti väejuhatus tungida ei soovinud. Peale selle, et eesti sõdurid üldiselt ei soovinud kodumaalt kaugel eemal võidelda, olid paljud neist ka vastu Loodearmee toetamisele, kartes, et võidu korral vene valged soovivad Eesti uuesti Vene riigiga liita. Vaid Balti polk anti oktoobripealetungiks ajutiselt taas Loodearmee käsutusse.

Küll võttis Eesti väejuhatus ette operatsiooni Krasnaja Gorka fordi vallutamiseks. Operatsiooni eesmärk oli katta Loodearmee põhjatiiba, aga Krasnaja Gorka suurtükkide abil loodeti ka hävitada Balti laevastik, et ei punane ega valge Venemaa saaks seda tulevikus Eesti vastu kasutada. See Eesti Merejõudude juhataja kontradmiral Johan Pitka juhtimisel toimunud operatsioon kukkus aga läbi – Punaarmee üksused olid asunud Krasnaja Gorka fordi ees tugevasti kindlustatud positsioonidele ning lõi kõik Eesti üksuste pealetungid tagasi. Briti ja Eesti laevastiku suurtükituli jäi aga liiga nõrgaks.

Loodearmee ei suutnud siiski Petrogradi vallutada. Punaarmee koondas Petrogradi alla kiiresti mitemkordses ülekaalus olevad väed ning peatas valgete pealetungi. Kui Punaarmee seejärel Loodearmee lõunatiivast Luga rajoonis läbi murdis, siis tuli valgetel alustada Gattšina alt taganemist, et vältida vaenlase tungimist armee tagalasse.

NARVA KAITSELAHINGUD NOVEMBRIS-DETSEMBRIS 1919

Pärast Jamburgi vallutamist jätkas Punaarmee tervel Narva rindel pealetungi. Sel hetkel tegutsesid Punaarmeel siin neli kütidiviisi – 2., 6., 11. ja 19. kütidiviisi, lisaks veel mõned 10. kütidiviisi osad. Novembri teisel poolel moodustati Narva rindel veel ka 56. kütidiviis. Punaarmee eesmärgiks oli Loodearmee lõplik hävitamine, aga samuti Narva vallutamine, et saavutada endale soodsamad positsioonid 5. detsembril Tartus alanud Eesti-Nõukogude Vene rahukõnelustel. Punaarmee pealetungid võib jagada kolme perioodi: 1) novembri keskpaik kuni novembri lõpp, 2) 7.–21. detsember ning 3) 28.–30. detsember. Eriti kriitiliseks kujunes Narva rindel 16.detsember, kui vastane tungis 4 polgu jõududega Vääska rajoonis üle Narva jõe ja arendas edasitungi Samokrassi suunas. Eesti 1.diviisi juhatusel õnnestus kiiresti koondada Kõrgesoo põhjaservale täiendavaid jõude ning 17.hommikul vasturünnakule läinud osad paiskasid vastase tagasi Vääskani ja seejärel jõe paremale kaldale.

Kõikide järgnevate pealetungide tulemusena suutis Punaarmee vastast mõnel pool küll tagasi suruda, ent otsutavat edu saavutada ei suudetud. Detsembri lõpuks olid Punaarmee väeosad Narva rindel lõpuni välja kurnatud ning pealetungid otsustati peatada. Narva jäi vallutamata. Detsembri lõpus kirjutati Tartus alla vaherahulepingule, mis kehtestas 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 rindel vaherahu. Sõda oli sellega sisuliselt läbi. Järgnes veel rahulepingu allakirjutamine.

LOODEARMEE LAHINGUTES NARVA ALL NOVEMBRIS-DETSEMBRIS 1919

Novembri keskpaigaks oli Loodearmee taganenud Eesti piiride ette Peipsi järve ning Narva–Jamburgi raudtee vahel. 14. novembril oldi vaenlasele loovutatud Jamburg ning veel nädal enne seda – Oudova. Rinnet Luga jõe joonel kuni Narva–Jamburgi raudteeni kaitsesid Eesti 1. diviisi väed.

Loodearmeele anti seejärel küll luba Eestisse taganeda, kuid Eesti Asutav Kogu ning valitsus olid otsustanud, et sellisel juhul võetakse armeelt relvad ära. Eesti juhtkond oli nimelt otsusele jõudnud, et vene valge liikumine on kodusõjas lüüa saanud, mistõttu ainukese mõistliku tegevusvariandina leiti olevat rahu sõlmimine Nõukogude Venemaaga. Sealjuures aga oli selge, et selleks tuleb Loodearmee desarmeerida.

Tegelikult andis Eesti ülemjuhatus seejärel siiski loa neile Loodearmee üksustele, kes üle Narva jõe taganevad, aga on siiski võimelised võitlust jätkama, relvad kätte jätta. Eesti väejuhatus soovis nimelt Loodearmee võitlusvõimelisi osi ära kasutada Narva rinde kaitseks. Mitmed Loodearmee üksused võitlesidki seal novembri teisel poolel ja detsembris kuni Eesti ja Nõukogude Venemaa vahelise sõja lõpuni. Asudes kaitseks mitte eriti soodsatel positsioonidel soisel maastikul, tundes puudust nii toidust, medikamentidest, kui ka riietusest ja relvastusest, lõid paljud Loodearmee üksused Narva rindel mitte vähem ägedaid lahinguid kui Eesti üksused.

Kui novembri teisel poolel võib armee väeosade rolli Narva rinde kaitsmisel lugeda oluliseks, siis detsembri jooksul muutus see tähtsusetuks. Kui novembri lõpus kaitses Loodearmee ligi ühte kolmandikku Narva rindest, siis detsembri lõpuks oli see kahanenud vaid ligi kuuendikuni. Võitlusvõimeliseks oli jäänud siis suhteliselt väike arv loodearmeelasi. Ülejäänud olid kas deserteerunud või olid neid maha niitnud haigused.

NARVA TRAGÖÖDIA: LOODEARMEE HUKK

Loodearmee saatus kujunes traagiliseks. Eesti piiridele taganes selle armee koosseisus ja põgenikena umbes 80 000–90 000 inimest. Kui rindele jäänud üksused välja arvata, siis majutati nad Narvasse ning Ida-Virumaale. Kuid neile antud elamispinnast ei piisanud kõikide inimeste majutamiseks ja sanitaartungimused kujunesid seega raskeks. Detsembri alguses aga puhkes loodearmeelaste seas nakkushaiguste- eriti tüüfuseepideemia, mis võttis suure kiirusega kohutava ulatuse. Loodearmee meditsiiniteenistus polnud sellega võimeline võitlema, aga Eesti võimud jäid esialgu osavõtmatuks, kuni epideemia ei hakanud ähvardama oma armeed ja elanikkonda. Selleks ajaks, kui Eesti võimud taudidega võitlemise enda peale võtsid, oli aga haigustesse surnud tuhandeid loodearmeelasi.

Kõigele lisaks leidis tagalas sageli aset konflikte eesti ja vene sõjaväelaste vahel, samuti loodearmeelaste ning armee vooride röövimist Eesti sõjaväe distsiplineerimata elemendi poolt. Taolises raskes olukorras eelistas suur osa armee elanikkonnast tagasi pöörduda Venemaale. Ülejäänutest enamik lahkus seejärel Eestist välisriikidesse.

Näituse kuraator:
Ilja Davõdov, Riigiarhiivi arhivaar, e-mail: ilja.davodov@ra.ee

Konsultant: 
Reigo Rosenthal, TÜ doktorant, Loodearmee ajaloo uurija

Tehniline abi, skeemid: 
Maksim Truts