Näituse tutvustus

Estonia – riik ja rahvas

Estonia teatrimaja on nagu Eesti riigi väike mudel – vaid väikese vahega on mõlemaid ehitatud, ümberehitatud, purustatud ja taastatud. Keeruliste aegade kiuste on mõlemad siiski püsima jäänud.

 Estonia hoone ehitus algas 1910. aastal ning pidulik avamine toimus kolm aastat hiljem. Nii vanuselises kui ka ajaloolises mõttes on võrdlus Eesti riigiga igati asjakohane. Õnneks sai Estonia valmis enne Eesti Vabariigi tekkimist ja seda polnud vaja ehitada mälestusmärgiks Eesti Vabariigile – siis oleks teda võinud tabada Vabadussõja võidusamba saatus. Eesti Vabariik peaaegu loodigi Estonias – siin nõuti 1916. aastal Eesti rahva pärisorjusest vabastamise 100. aastapäevale pühendatud aktusel Jüri Vilmsi suu läbi Eestile esialgu autonoomiat Vene riigi koosseisus, millest 1917. aasta juulis toimunud Rahvaasemike kongressiks (Rahvuskongressiks) arenes Venemaa föderatiivse demokraatliku riigikorralduse nõue. Samas hoones asunud Eesti Haritlaste Klubi ruumides toimusid salajased nõupidamised Maapäeva tegelaste osavõtul iseseisvuse väljakuulutamise küsimuses. 1918. aasta detsembris asutati Estonias Kalevi spordiseltsi liikmetest Kalevlaste Malev, mida saatis samast akende alt Uuelt Turult kostev kommunistide kihutuskoosoleku kära. Estonias tuli 23. aprillil 1919 oma avaistungiks kokku Eesti esimeseks parlamendiks nimetatud ja põhiseadust välja töötama asuv Asutav Kogu. Tuli kokku Estonias, sest ümberehitustööd Asutava Kogu hilisemates tööruumides Toompea lossis ei olnud veel lõppenud. Koos Asutava Koguga kolis Eesti riikluse arendamise kese jäädavalt oma praegusesse asukohta. Mõneti oli nii ka parem – Estonia hoonele ei jäänud märki külge kui kohale, kus hilisematel keerulistel aegadel tehti otsuseid halbade ja väga halbade valikute vahel.

 Estonia teatrimajas aset leidnud tähelepanuväärsete poliitiliste, spordi-, kultuuri- ja muude sündmuste rida on pikk. Nende hulgas ka nimekiri sellest, mida Estonias tehti kõige esimesena. 1919. aastal toimus siin Asutava Kogu I istung, 1990. aastal aga Eesti Kongressi I istungijärk, 1922. aastal üldse esimesed maailmameistrivõistlused tõstmises ja 1931. aastal krooniti siin esimene Miss Estonia. Estonia saalis peeti 1933. aastal Eesti Vabadussõjalaste Liidu ehk vapside viimast ja 1941. aastal EK(b)P IV, kuid esimest legaalset kongressi. Estonia ruumides on tähistatud sünnipäevi ja matuseid kõigi riigikordade ajal, siin on pead painutatud nii taevaste kui jumala staatusesse tõstetud maiste iidolite poole.

 Samas tuleb tunnistada, et ajalukku ei lähe vaid pöördelised sündmused, vaid ka nende toimumatajäämine. Pidulikuks Estonia nurgakivipanekuks 1910. aastal kirjutas Mihkel Lüdig Otto Mägi sõnadele pühenduslaulu, mis Eestimaa kuberneri Korostovetsi keelu tõttu jäi ette kandmata. See ei takistanud teda aga Estonia avamisel 1913. aasta augustis saalitäie publiku ees fotograafidele poseerimast ning Estonia ehitamise osaühisuse auks hurraa hüüdmast. Kui aga 1938. aastal taheti Estonia 25. juubeli aktusel laulu lõpuks ette kanda, teatas helilooja, et ei mäleta täpselt, kus asuvad noodid või kes oli sõnade autor (viimase kohta arvas ta siiski optimstlikult, et "käsikirjas peaks ka sõnade looja nimi olema"). Noodid hiljem õnneks leiti ja ka sõnade autor tehti kindlaks. 24. veebruaril 1918 jäi ära Estonia päevane etendus "Madam Sans-Gêne". Tegemist oleks tühist tähelepanu vääriva sündmusega, kui mitte Jüri Vilmsi juhtimisel poleks kavatsetud esimese ja teise vaatuse vahel teatri uksed relvastatud valve alla võtta, telefonitraadid läbi lõigata ja lavalt Eesti iseseisvuse manifest ette lugeda. Nüüd läks sellega ajalukku hoopis üks teine hoone. Veel komistas ajalugu 7. detsembril 1935, kui halva ilma tõttu jäi katki vabadussõjalaste Soomes paguluses viibinud liidri Artur Sirgu paadisõit koos relvadega üle lahe Eestisse ja 8. detsembril ei toimunud vabadussõjalaste mässu (nende endi vaatenurgast hoopis demokraatliku riigikorra taastamise katset), mille keskseks aktsiooniks oli Eesti riigijuhtide vangistamine Estonia kontserdisaalis erakondade tegevuse peatamise järel Konstantin Pätsi autoritaarse režiimi toetuseks loodud uue massiorganisatsiooni Isamaaliidu I kongressi ajal.

 9. märtsi ööl 1944 pommitas Nõukogude lennuvägi Tallinnat ja purustas ka Estonia hoone. Estonia taastamise projekti autor arhitekt Alar Kotli nimetas seda tolleaegse poliitilise korrektsuse vaimus "Saksa fašistide kallaletungi tagajärjel purustatud "Estonia" teatri ja kontserdihoone taastamiseks", kuigi sakslastel polnud hoone hävimisega otseselt midagi pistmist. Küll aga oli saksa sõjavangidel suuresti pistmist Estonia taastamisega ning mitte ainult lihttöölistena, vaid ka näiteks projekteerimisgrupi koosseisus. Teatri taastajad olid sõjavangide oskustest sellises sõltuvuses, et pidid ENSV Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva Arhitektuuri Valitsuse juhataja tasemel tegelema näiteks arhitektist sakslasele prillide hankimisega. Oletatavalt võtsid sakslased osa ka kontsertsaali oreli taastamisest. Sellesama oreli, mille venelased 1944. aastal koos hoonega puruks pommitasid, mille sees aga kommunistlik märter Viktor Kingissepp oli 25 aastat varem, 1919. aasta märtsis kolm nädalat ennast koos kahe kaaslasega Eesti poliitilise politsei eest varjanud. Kingissepa varjaja – Tallinna Konservatooriumi professor August Topman, kes oma mälestuste kohaselt ei teadnudki, et tegemist oli Kingissepaga, nimetati hiljem personaalpensionäriks.

 Nõukogude võimu kinnistumisega muutus Estonia elu palju sündmustevaesemaks. Juurde tekkis uusi koosolekuruume nagu Linnahall või Poliitharidusmaja (Sakala keskus) ning kuna Eesti riiklust hoiti sellel perioodil elus välismaal, siis ei saa rääkida ka mingitest riikliku tähtsusega üritustest. Teine riik, mille koosseisu meid 1940. aastal vastu oli võetud, pidas Estoniat parimal juhul Stalini, Lenini, Eesti NSV või oktoobrirevolutsiooniks nimetatud riigipöörde sünnipäevade tähistamise vääriliseks. Ajaloolise objektiivsuse huvides tuleb nüüd küll rõhutada, et oktoobrirevolutsiooni 22. aastapäeva tähistati Eestis ja Estonias suurejooneliselt juba 1939. aasta 7. novembril.

 Kokkuvõtvalt on käesoleva näituse eesmärgiks näidata Estonia teatrimaja osa Eesti ajaloos, liikudes minevikust olevikku mööda poliitilisi, spordi- ja kultuurisündmusi, tähtpäevi ja matuseid. Valikukriteeriumiks oli sündmuse või ürituse toimumine Estonia teatrimjas ning seose puudumine teatri tavapärase loomingulise tegevusega. Loomulikult ei piirdu Estonia teatri panus Eesti ajaloosse vaid näitusel ekponeerituga ja näituse stendidel kujutatu ei paku sündmuste kohta absoluutsele pretendeerivat teavet. Pigem võib rääkida mööda pealispinda libisemisest. Muuhulgas tuli arvestada asjaolu, et näituse publikuks on ajaloost mitte alati sügavuti huvituvad teatrikülastajad ning väljapaneku vaatamiseks vaid loetud minutid etenduste ja kontserdite eel, järel ja vaheaegadel. Näituse koostamise käigus selgus kahjuks, et visuaalselt huvitavat materjali polegi alati nii lihtne leida. Nagu vaataja veenduda võib, ei olnud mõne sündmuse kohta enamat materjali ajaleheartiklitest, mis vähemalt 20. sajandi esimesel veerandil ei sisaldanud peaaegu kunagi fotosid, ja teatava üllatusena selgus samuti, et erinevalt tänapäevast korraldasid paljusid üritusi mitte riigiasutused, vaid ühiskondlikud organisatsioonid, kellel polnud kohustust oma dokumente arhiivi anda. Ei maksa ka unustada, et nendest paljudest arhiivimaterjalidest on nüüdseks üle käinud kaks sõda ja vähemalt viis poliitilist režiimi. Omamoodi kurioosumina tuleb tänada Konstantin Pätsi autoritaarset riigikorda 1930ndate aastate teisel poolel, mis lõi ajakirjanduse kontrollimiseks ja avalikkuse suunamiseks uue riikliku asutuse – Propaganda Talituse. Viimane talletas hoolikalt riigijuhtide kõnesid ja saatis ajakirjandusele päevasündmuste "korrektseid" ülevaateid, mis on leidnud kasutamist ka näituse koostamise juures.

 Näituse koostajamise au ja kuulsus kuulub laiale Riigiarhiivi töötjatele ringile, haarates arhiivi mitmeid erialaseid ja juhtimistasandeid direktorist ja kahest osakonnajuhatajast kuni arhivaaride, teiste spetsialistide ja dokumentide skaneerijani. Lisaks Riigiarhiivi kogudele on eksponeeritud dokumente ka Ajalooarhiivist, fotod on põhiliselt pärit Filmiarhiivist, aga ka Välisministeeriumist ja Eesti Koostöö Kogust (endine Ühiskondliku Leppe SA). Kõigi nimetatute abi on olnud hindamatu.

5. veebruar 2008

Peeter Kenkmann
Riigiarhiivi uurimissaalide talituse juhataja kt, arhivaar