Näituse tutvustus

Friedrich Karl Akel oli mitmekülgne mees: arst, riigimees ja diplomaat, poliitik ja seltsitegelane. Ta jõudis oma elu jooksul tegutseda silmakliinikus ja riigikogus, valitsuses ja saatkondades, erakonnas ja kirikus, kohalikus omavalitsuses, seltsides, ühingutes ja pangas.
Friedrich Akel sündis 24. augustil (uue kalendri järgi 5. septembril) 1871 Kaubi karjamõisa omaniku pojana, tänases Halliste vallas Viljandimaal. Õppis 1892 – 1897 Tartu ülikooli arstiteaduskonnas, stažeeris ja täiendas end seejärel Riias, Varssavis, Berliinis jm. Alates 1902. aastast töötas silmaarstina Tallinnas, kus avas 1912 oma erasilmakliiniku. 1907. a. lõi kaasa Tallinnas Eesti Arstide Haigemaja asutamisel. Mobiliseeritud sõjaväearstina osales ta Vene-Jaapani sõjas Kaug-Idas ja Esimese maailmasõja ajal Tallinna mereväe haigemajas.
Akel oli tuntud tsentristlik poliitik, algul Jaan Tõnissoni leeris Eesti Rahvameelne Eduerakond; iseseisvuse saavutamisel aga üks Kristliku Rahvaerakonna asutajaid. 1924 oli ta Eesti Vabariigi riigivanem (valitsuse juht). Aastatel 1920-1922 tegutses ta värskelt ellukutsutud Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Konsistooriumi abipresidendina ehk ilmaliku juhina, kuni kutsuti diplomaatilisse teenistuse. Akel oli pikalt välisteenistuses, esindades Eestit saadikuna Soomes (1922–1923), Rootsis, Norras ja Taanis (1928–1934), Saksamaal ja Hollandis (1934–1936). Kolm korda oli ta erinevates valitsustes välisminister (1923–1924, 1926–1927, 1936–1938). Kuulus Riigikogu (1926–1928, 1938–1940) ja Rahvuskogu (1936–1937) koosseisu.
Väga aktiivne oli Friedrich Akel ka ühiskondlikult. Juba 1892. aastal astus ta Eesti Üliõpilaste seltsi, 1907. aastal aga oli üks korporatsiooni Fraternitas Estica asutajaid ja vilistlane. Samal aastal valiti Akel spordiseltsi “Kalev” etteotsa, 1924. aastal juba Eesti Olümpiakomitee esimeheks ja 1927–1932 oli ta Eesti esindaja Rahvusvahelises Olümpiakomitees. Tema tegevused ei piirdunud aga ainult kehakultuuriga. Friedrich Akel jõudis olla ka Tallinna Rahvahariduse Seltsi juhatuse liige, teatriosaühingu “Estonia” ja Tallinna Eesti Seltsi "Estonia" juhatuse esimees ning Tallinna Vastastikuse Krediidiühisuse, hilisema Krediitpanga, nõukogu liige ja esimees. Samuti kuulus ta Tallinna linna volikogusse.
Nõukogude okupatsioon 1940 hävitas nii Akeli töö kui tema enda ja ta perekonna. Friedrich Akel hukati 3. juulil 1941 Tallinnas. Tema abikaasa Adele ja tütar Asta küüditati, poeg Friedrich arreteeriti, tütred Vilma ja Lia pidid elama paguluses. Kõigest sellest räägib Peep Puksi dokumentaalfilmi “Diplomaadi saatus” (1992) ja meenutab kunagise Kaubi mõisa parki püstitatud mälestuskivi.

Näituse koostas Riigiarhiivi ja Filmiarhiivi dokumentidest Tiit Noormets ja kujundas Einike Soosaar.