Näituse tutvustus

Eesti nahakunsti tippteoseid Riigiarhiivis

Kui nõukogude lennuväe terrorirünnak Tallinnale 9. märtsil 1944 tappis üle poole tuhande tallinlase ning jättis peavarjuta ja paljakspõlenuna kevadkülma kätte kolmandiku Eesti pealinna elanikest, siis kujunesid selle vandalismiakti sümboleiks Estonia teatri ja Niguliste kiriku suitsunud varemed. Aga sel ööl hävis veel üks väliselt tagasihoidlik, kuid olemuslikult väga tähtis kultuuritempel — Tallinna kunstimuuseum Tartu maantee algul. Olgugi et osa muuseumivaradest oli evakueeritud ning kõvast kivist skulptuuride kilde korjati tuhast ja liimiti uuesti tervikuks kokku, hävines teisalt peaaegu kogu tarbekunstifond - sõjaeelse eesti tekstiili, naha- ja puitehistöö, samuti keraamika, portselani ning metallikunsti paremik. Arhiiviandmed näitavad, et muuseum kaotas 267 nahakunsti teost.

Kui sõjajärgseil aastail muuseumi tarbekunstifonde taastama hakati, siis tuli leppida vanema perioodi osas  juhuslike esemetega, mis ei kujutanud endast süstemaatilist ülevaadet sõjaeelse Eesti vabariigi tarbekunstist. Nii õnnestus nahakunsti osas koguda üsna esinduslik valik meie juhtiva nahakunstikeskuse, Eduard Taska töökoja tooteist, kuid teised töökojad ja nahakunstnikud olid esindatud üksikute juhuslike töödega või hoopiski puudusid muuseumi kogudes.

Alustanud 1960. aastail eesti nahakunsti uurimist, tajus allakirjutanu teravalt originaalteoste nappust.1973. aastal avaldatud "Eesti nahkehistöös" sai väiksemate töökodade iseloomustamisel toetuda ainult paarile näitele või halvimal  juhul isegi üksnes fotoreproduktsioonidele. 1980. aastail ilmusid esimesed Endel Valk-Falgi uurimused nahakunstist ( "Eesti professionaalne köitekunst ja kaunistatud nahatööd 20. sajandi I poolel". ENSV Riikliku Kunstimuuseumi Teatmik . Artiklid 1984; "Eduard Taska ja eesti köitekunst", kirjastus "Kunst" 1994). Neis tutvustati mitmeid uusi näiteid peaaegu kõigi Eestis tegutsenud nahakunstnike ja -töökodade loomingust. Samal ajal püüdis uuritava materjali hulka suurendada ka selle eessõna autor, alustades otsinguid nii erakogudes, kui ka mitmesugustes erimuuseumides ning arhiivides. Riigiarhiiv (omaaegne ORKA) koos oma filiaalidega osutus ses mõttes eriti huvipakkuvaks. Uuringufrondi laiendamiseks kasutasin ka Tallinna Pedagoogikaülikooli (praeguse Tallinna Ülikooli) üliõpilasi. Näiteks Ingrid Lillepõllu kursusetööd "Eesti Filmiarhiivis olevad nahkehistöö näited aastatest 1920-1940" oli  praegu avatud näituse koostamise juures tõsiseks abiks.

Aastal 2003, kokku puutudes Riigiarhiivi nõuniku Peep Pillakuga, reetsin talle oma ammuse idee teha arhiivis leiduvatest huvitavamatest nahatöödest näitus. See mõte leidis arhiivi juhtkonna poolt heakskiitu ja nii valmis 2005. aasta märtsiks ekspositsioon, mis välja pandud Riigiarhiivi ruumides Madara tn 24. Näituse ekspositsioonis leidub peale Riigiarhiivi kuuluvate esemete ka mõningaid ainulaadsemaid nahatöid Filmiarhiivi fondidest.

Näitusel pälvib tähelepanu kõigepealt ühe vanima Eestis tegutsenud kunstipärase nahatöö keskuse, baltisakslase Carl Ungeri töökoja (kus omal ajal õppis ka eesti rahvusliku nahatöökunsti isa Eduard Taska) külalisraamat Ratsarügemendi Ohvitseride kogule. C. Unger ostis 1893. aastal F. Maloki köitekoja Tartus  ja tema köitekoja parimad nahavoolis tööd on valminud 19.ja 20. sajandi vahetusel. Nähtav külalisraamat (pilt1) on töökoja üks hilisemaid näiteid aastast 1927 ja selle juures võib märgata teatavaid kunstilise stagnatsiooni jälgi. Teisalt võis külalisraamatu tagasihoidlik välimus olla tingitud ka tellija majanduslike võimaluste piiratusest.

Eesti rahvuslik nahakunst saab alguse Eduard Taska tegevusest. Lisaks õpingutele C. Ungeri juures õpib ta Tartus ka Kristjan Raua stuudios, siis lihvib oma kunstilisi oskusi Pariisis ja Münchenis. Viimases täiendab ta end ka nahavoolis ja köitekunstis. Taska õpingud lõppevad Peterburis, kus ta käis Kunstide Edendamise seltsi koolis, aga töötas ka eestlasest köitemeistri Mihkel Uhlemanni töökojas. Hiljem rajab ta seal oma esimese nahatöökoja.1916 saab Taska Venemaa tollases pealinnas köitemeistri tunnistuse ja aastail 1917-1924 on ta Tallinna (hilisema Riigi) Kunsttööstuskooli (RKTK) naha- ja papitöö ning raamatuköite töökoja juhataja. Juba 1923. aastal rajab Taska iseseisva õppetöökoja Tallinnas ja kümme aastat hiljem selle baasil ka nahatööstusettevõtte.1941. aastal ta arreteeritakse ja juba järgmise aasta algul sureb ta väljakannatamatute laagritingimuste tõttu Gorki oblastis Suhhobezvodnojes.

Eesti Riigiarhiivis ja Filmiarhiivis säilitatakse kokku üle 80 E. Taska töökoja šedöövrit. Näituseruumi piiratuse tõttu sai neist välja panna üksnes kõige ilusamaid ja paremini säilinud eksemplare. Varaseim Taska töö näitusel valmis RKTKi õppejõudude Eduard Taska, Voldemar Pätsi ja August Kilgase poolt asutatud Osaühisuses "Estoköit", mis tegutses õige lühikest aega (aastail 1920-1923). Isegi nahaspetsialistide teadvuses eksisteeris see ettevõte seni ainult abstraktse töökojana, kus tehti köiteid, naha- ja papitöid ning reklaamilehti ja plakateid. Mingit ettekujutust selle asutuse kunstilisest iseloomust polnud. Ent Eesti Filmiarhiivis säilitatakse "Estoköidi" ainsat teadaolevat nahakunsti näidet ja see on ka näitusel eksponeeritud (pilt2). Tegemist on väga esindusliku nahkalbumiga, mis sisaldab fotosid Eesti Vabariigi valitsuse liikmetest. Kvaliteetsest vasikanahast köidet on kaunistatud topisvooli, joonlõiketehnikas ornamendi ning vaskpanusega. Usutavasti on selle albumi kavandajaks ja teostajaks Eduard Taska kui ainuke nahatöö spetsialist "Estoköidis". Ka on vaskdetailide kasutamine Taska varasematele töödele iseloomulik.

"Estoköit" ei rahuldanud siiski Taska ambitsioone ja 1923. a novembris asutas ta iseseisva töökoja. Töökoja paisudes (1930. aastail töötas seal ümmarguselt poolsada inimest) muutub ka Taska kui kunstniku osa enam organiseerivaks — töökoja juhtimine, toodangu turustamine, vajalike materjalide ja töövahendite hankimine ei anna talle enam aega nahatööde kavandamiseks ja teostamiseks. Siiski on 1920. aastate mitme unikaaltöö juures aimata E. Taska stiili ja tehnilist erisust. Hiljem annab Taska töökoja toodangule kunstilise üldsuuna ja teostajad kerkivad õppetöökoja lõpetajate hulgast. Parimad neist omandavad vilumuse ka tööde kavandamises.

Taska töökoja varasemat perioodi (kuni 1930. aastate alguseni) iseloomustab historitsismihõnguline sümmeetriline raamkompositsioon, millele teatavat lokaalset ilmet andis selle skeemi raamesse sulatatud geomeetriline ja taimornament eesti talurahvatekstiililt. Esinduslikumaid esemeid kaunistasid voolitehnikas ehismonogrammid  või dekoratiivselt käsitletud embleemid. Taska tegi targasti, kui ajakitsikuses jättis selliste pidulike nahatööde kavandamise tollasele parima ehiskirja ning ornamendi joonistajale Günther Reindorffile, kes kiirelt nahamaterjaliga kodunes ja lõi selle kümnendi kaunimad nahakunsti näited (pilt3 ja pilt4). Uueks aastakümneks Taska ja Reindorffi koostöö katkeb ja samas toimub Taska töökojas radikaalne stiilimuutus. See avaldub kõigis nahakunsti elementides: kõigepealt asendub range sümmeetria julge asümmeetriaga, vooli- või lõiketehnika tõrjub tagaplaanile virtuoosne käsitrükk, etnograafiline ornament taandub geomeetriliste pindade rafineeritud proportsioneerimise ees (pilt5, pilt6, pilt7, pilt8, pilt13, pilt14, pilt15, pilt16). Isegi materjal omandab uue kvaliteedi: kui varasemate tööde juures kasutati  ka odavat nahka, mille faktuuri näotust varjati naha marmoreerimise (lausa kortsutamise) abil, siis nüüd näeme üksnes esmaklassilist siidse pinnaga vasikanahka. Ja kui varem ei omanud koloriit Taska nahatöis määravat tähtsust, siis kolmekümnendate aastate teosed säravad efektsetes harmoonilistes värvitoonides. Ei saa lahti kiusatusest seostada Taska uut stiili tema ärireisidega Prantsusmaale ja Hollandisse. Prantslaste tollastel väärisköidetel  looklevad jooned meenutavad üksjagu Taska pinnamänge ning veelgi sugulaslikumad Taska uuele stiilile näivad olevat hollandlase Piet Mondriani kompositsioonid. Aga eks toimusid ju samasuunalised muutused ka moodsas arhitektuuris ja tarbekunstis. Ja  mitte ainult Lääne-Euroopas, vaid ka Eestis (pilt9, pilt10, pilt11, pilt12). Lõplikult rahvusornament Taska töödest siiski ei taandu: unikaalsetes töödes  kohtame jälle suuremastaabilist plastiliselt voolitud taimornamenti, mis mõnevõrra meenutab baroki õitseajal moes olnud lilleõisi. Aga meenutagem, et ka eesti rahvakunsti taimornament pärineb ju professionaalsest barokkkunstist. Selliste teoste autoreid tuleb otsida Taska töökoja osavamate meistrite, Adele Haav-Vetmari, Vera Raskali, Aino Kabe-Kohaloo jt. hulgast. Mõningaid suuremaid töid on — ilmselt tellija soovil — dekoreeritud ka piltkompositsioonidega, kuid need ei ületa eelpoolmainitute kunstilist taset.

Kui 1920. aastate lõpul katkes E. Taska ja G. Reindorffi koostöö, lõid viimane ja tema abikaasa Adele Reindorff (kes jätkas Taska õpilasena tööd RKTK nahatöökoja juhatajana) uue loomingulise rühma: Günther Reindorff joonistas kavandid ning Adele kohandas need nahamaterjalile ja teostas. Kahe oma eriala tippmeistri töö kandis väga head vilja, kuid selliseid nahatöid on jällegi äärmiselt vähe säilinud ja nende tuvastamist takistab autorisignatuuri puudumine. Stiili järgi otsustades kuulub Adele ja Günther Reindorffi tööde hulka 1931. aastal valminud väga heal kunstilisel tasemel auaadress  7. Jalaväe Rügemendile, mis kuulub näituse ekspositsiooni (pilt17).

Taska töökoja kõrvale tekkisid ka väiksemad töökojad, millele kunstilise ilme andis tavaliselt mõni RKTKi vastava eriala lõpetanu. Kunsttööstuskooli laad oli esialgu mõnevõrra konservatiivne, kuna seal kompositsiooni õpetas vanameelsusse kalduv õppejõud Georg Rogožkin. Kuid samas mõjutas väiksemate töökodade stiili ka Taska modernsem pinnajaotusel põhinev kompositsiooniprintsiip.

1920. aastail oli Taska töökoja kõrval ainus silmapaistev nahatööde ettevõte Eesti Noorte Punase Risti (ENPR) nahatöökoda, mis tegutses aastail 1924-1938 Tallinnas. Enamiku sellest ajast juhtis töökoda 1926. aastal Kunsttööstuskooli vastava eriala lõpetanud Oskar Tamjärv. Teistest nahakunstnikest töötasid ENPRis pikemat või lühemat aega sama kooli kasvandikud Elsa Grünverk, Aksel Karing, ja Herbert Prees (Preismann). Töökoda ei toonud meie nahakunsti eriti uusi jooni ning kolmekümnendail tema tegevus hääbus. Töökoja tooteid leidub tänapäeval muuseumides üliharva. Käesoleval näitusel on näha aga mitmeid selle töökoja teoseid, millest erilist tähelepanu oma kunstiliselt tasemelt väärivad kaks auaadressi Konstantin Pätsile tema 60. sünnipäevaks (pilt18, pilt19).

1933. aastal lahkus ENPRi töökojast ja asutas omanimelise töökoja Oskar Tamjärv. Selle 1940. aastani tegutsenud töökoja tooteid on säilinud väga vähe. Siinses ekspositsioonis esindab seda ettevõtet 7. Jalaväe rügemendi O. K. Naissektsiooni album, mille autoriks peaks olema O. Tamjäv ise (pilt20). Harulduseks näitusel on ka ainuke säilinud Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse köitekoja nahkehistöö, Allveelaevastiku Sihtkapitali kuldraamat 1930. aastatest, mis nii kunstiliselt kui tehniliselt teostuselt on  heal tasemal (pilt21). Täiesti unikaalsed on kaks Ungari päritoluga kunstniku Ernö Kochi nahatööd. E. Kochi, kes Eestis tegutses aastail 1926-1941  ja keda tunti peamiselt Tallinna motiivide graveerijana, tegeles mõnevõrra ka nahakunstiga. E. Kochi üksikutest säilinud nahatöödest on näitusel Tallinna linna aukodaniku diplom K. Pätsile, mille teksti kui ka nahkkaaned on kunstnik kujundanud 1934. aastal. Teisena näeme näitusel E. Kochi enese gravüüride mapi nahavoolis kaasi. Võiks ütelda, et selle kunstniku talent avaldub tema nahatöödes isegi ilmekamalt kui ta kuivavõitu gravüürides (pilt22).

Esindatud on ka mõlemad 1930. aastail edukalt töötanud Tartu nahatöökojad, Karl Haupt ja Oskar Sõmermaa-Zimmermann. Karl Haupti töökojast, kus aastail 1934-1941 töötas nahakunstnik Helda Reimo, hiljem ka Reet Aarela-Roos ja Erika Tamberg-Tiisler, pärineb album "EÜS Põhjala vilistlased". Oskar Sõmermaa töökoja kunstilist ilmet määrasid Reet Aarela-Roos ja Erika Tamberg-Tiisler. Kumb neist kujundas näitusel eksponeeritud K. Pätsi Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi auliikme diplomi, on raske otsustada (pilt23).

Petseri kloostri nahatöökoja produktsioonist on tänaseni säilinud ainult paar tööd (kui mitte arvestada töökoja meistri Mihkel Võhma poolt sealsetest nahatöödest väljalõigatud ja pildina raamitud fragmente, mis teosest kui tervikust ettekujutust ei anna). Näitusel on esitatud Kodutütarde Petseri ringkonna tervikuna säilinud album, mille ilus taimornament on ilmselt voolitud töökoja juhataja Elsa Grünvergi poolt (pilt24).

Eesti tarbekunsti uuendajaks sai 1930. aastail Adamso-Eric. Alustanud tollal tekstiilitoodete kujundajana, hakkas ta kümnendi teisel poolel aktiivselt maalima ka portselani, kavandama metallesemeid ja mööblit. 1937. aastal omandas ärimees Jüri Kodres Adamson-Ericu soovitusel väikese nahatöökoja "Lineerija" ja aasta hiljem ENPR töökoja. J. Kodrese töökoja toodangu ainukavandajaks sai Adamson-Eric ja nii sekkus viimane  ka meie nahkesemete kujundusse. Adamson-Ericu stiil oli täiesti sõltumatu Taska või Kunsttööstuskooli laadist. Nii tema rahvakunstimotiivide tõlgitsused kui ka muud dekoorielemendid olid täiesti uueks sõnaks meie nahakunstis. Ka uuendas ta kompositsioonilisi võtteid ja ergastas nahatööde koloriiti. Viimase näidisteks on nii tugevates kontrasttoonides värvitud esemed kui ka heleda (paiguti lausa valge) naha kasutuselevõtt. Selle viimase kunstilise võtte näidisteks on ka kaks sellel näitusel välja pandud nahatööd, mis täiendavad tugevasti üldpilti Adamason-Ericu nahakunsti kõrgperioodist  aastail 1937-1940 (pilt25 ja pilt26).

Riigiarhiivis ja Filmiarhiivis leiduv kunstipäraste nahatööde kogu oleks võimaldanud hoopis suurejoonelisemat ekspositsiooni ja esinduslikumat kataloogi, aga kahjuks ei suutnud näituse korraldaja äratada meie kultuurielu finantseerivate asutuste huvi selle väljapaneku vastu ning nii tuli näitus organiseerida praktiliselt ilma mingite rahaliste ressurssideta -  ainult entusiasmi ja hea tahte jõul. Tuleb kõrgelt hinnata Riigiarhiivi ja Filmiarhiivi innukat ja kõiki nende nappe võimalusi rakendavat toetust sellele üritusele. Nii on ikkagi kunstiavalikkuse ette toodud suur hulk seni tundmatut materjali eesti tarbekunsti ühe originaalsema haru — nahakunsti kohta. Ühtlasi täiendab esitatud materjal tugevasti andmebaasi tulevaste kunstiteaduslike uurimuste jaoks (pilt27, pilt28, pilt29, pilt30, pilt31).