1.sapöörirood Viru rindel, Narva, Lai tänav, veebruar 1919. Kolmandas reas vasakult kuues mees on alamkapten Peterson, viies - leitnant Meister. Meeste seljas on valdavalt Vene vorm, vasakul varrukal on sapööri erialatunnuse esialgne variant. EFA, 3-1555
Inseneripataljoni staap Tallinnas pataljoni formeerimise ajal, detsember 1918. Esimeses reas keskel vene ohvitserisinelis Inseneripataljoni ülem kapten Riiberg. Osadel meestel on vasakul varrukal inseneriväe erialatunnuse üks esimestest variantidest: ristiasetatud kirka ja labidas. Embleemi ülalosa on kaetud eesti rahvusvärvidega. EFA, 3-1567
2. sapöörirood enne rindele minekut Tallinnas Juhkentalis, jaanuar 1919. EFA, 3-1571
Salisburgi liini kindlustamine, Põhja Läti, 3. diviisi piirkond 12.05.1919. Fotol on kujutatud vahevalli kaevamise protsess palgatööliste poolt. EFA, 0-50449p
Kaevikutranšee vahevallidega ja avatud laskeavadega. Vähemalt roodusuurusele üksusele ehitatud positsioon on vaid osaliselt mehitatud. Kivises pinnases astmeliselt kaevatud positsioon on hästi sulandunud ümbritseva maastikuga. Vahevallide taga on kindlustamata niššblindaažid (varjendid). EFA, 3-3205
Puumaterjaliga vooderdatud jooksukraav ühe laskepositsiooniga Narva jõe ääres, 1919. On selgelt näha eesmise kaitsevalli ja voodri ülesehitust ning jooksukraavi ja laskepositsiooni lõpetamata moondamist, mis koosnes 2-3 verssoki paksustest ja 6 verssoki pikkustest samblatükkidest (mättast), mida harilikult võeti positsiooni või jooksukraavi tagant. Laskepositsiooni laskeava võis olla ka samblatükkidega või puuokstega kaetud, kuid lahingu ajal pidi laskesektorit kattev maskeering olema kergesti eemaldatav. EFA, 3-2028
Jalaväelased välikindlustustöödel Tõrvalas, 1919. Esiplaanil on puupalkidest vooderdatud seintega jooksukraav, tagaplaanil on jalaväevastased tõkked. Niinimetatud väikese keerdkuju sirge joon ei võinud olla pikem kui 15 arssinat. EFA, 4-2571
Kaevikuliin vahevallide ja jooksukraavidega, Korlõ lähedal, 2. diviisi piirkond, 1919 lõpp. EFA, A-286-240
Varjend-muldonn, mida tavaliselt ehitati siis, kui aega oli piisavalt. Aknad tehti tavaliselt vastasest vastupidises suunas. Võidi kasutada ka sidumispunktina. EFA, 3-3908
Patarei kaudtulepositsioonil (18-naelased inglise kahurid [84 i.]). Kahurid on paigutatud platvormidele. EFA, 3-918
4. kindluse patarei positsioonid. Keskel on 6'' Vene 120-puudane kahur (152 mm) kaevikus (nn "dvorikus"). On selgelt näha sinna viiv sissesõidukoht. 2. diviisi piirkond, 1919. EFA, 4-3468
1.sapööriroodu elektrimeeskond Narva elektritraattõkke juures Keldrimäel. EFA, A-269-340
Kuulupilduja positsioon: kõrge kivivalliga eest kaitstud kuulipilduja Maxim laskeplatvormil. Raskekuulipilduja kaevikut ehitati reeglina kaevikupositsiooni külgedel ja tähtsates vaenlase pealetungisuundades, et anda positsiooni ette kontsentreeritud risttuld. EFA, 2-329
Vastupanusõlme ehitamine. Fotol on hästi nähtav vahevallidega kaevikutrašee ning jooksukraavi sisse ehitatud nišsblindaaži asukoht. Sapööriohvitseri (seisab tagaplaanil mustas vormiriietuses tööliste keskel) juhtimisel on hakatud kindlustama kaevikuseinu, mille jaoks on kasutatud puupalkidest karkassi. EFA, A-275-52
Kaardid
1. diviisi suurtükiväe positsioonid koos tulesektoritega vahetult peale Tartu rahu sõlmimist, 1920. Kaardi koostamisel lähtuti Vabadussõja-aegsest kogemusest. Suurtükivägi pidi katma oma tulega kogu Narva-eelset ala kuni riigipiirini välja. Eriti intensiivne pidi olema suurtükiväe tuletoetus Punaarmee võimalikes pealetungisuundades piki Narva-Jamburgi maanteed/raudteed ning põhja-ja lõunapool Narva linna. ERA, f. 496, n. 4 , s. 136
1.diviisi kindlustatud rajoon, 1920. Kaevikute liin jooksis piki Narva jõe vasakut kallast. Paremal pool jõge asuvad kindlustused olid ehitatud strateegiliselt tähtsate suundade katteks, kus vaenlase pealetungi oht oli kõige suurem. ERA, f,496, n.4, s. 136
2.diviisi kindlustatud kaitsepositsioonid - nn Irboska positsiooni põhjapoolne osa ehk Irboska - Pihkva raudteest kuni Pihkva järveni. ERA, f.636, n. 1, s. 299, l. 26
3. diviisi vastutusalas kindlustatud Varna rajoon Põhja Lätis. ERA, f.636, n. 1, s. 300, l. 55
1. diviisi kindlustatud kaitsepositsioonide 1. ešelon Narva-Jamburg raudteest Luuga jõeni, Annenskaja-Dubrovka-Sala joonel. Oli varustatud varupositsiooniga. ERA, f. 1560, n. 1, s. 300, l. 2
1.diviisi inseneri poolt koostatud Narva-eelsete kindlustuste skeem, seisukord 1.jaanuariks 1920. Eriti tugevalt oli kindlustatud Narva-eelne positsioon (tete-de-pont) koos Lilienbachi, Keldrimäe ja Dolgaja Niva kindlustatud punktidega. Annenskaja ja Dolgaja Niva vahelises rajoonis olid Eesti sapööriüksuste poolt tehtud minimaalsed kindlustused, kuna tegemist oli soise maastikuga, kus Punaväe üksuste manööverdamisvõime oli looduslike tingimuste poolt raskendatud. Traattõkkeid paigutati sellel maastikul niiviisi, et suunata vaenlase jalavägi otse hävitava kuulipildujatule ette. ERA, f. 1560, n. 1, s. 300, l. 6
Narva jõeäärne positsioon lõunapool Narva linna. Krivasoo sillapea. Punaarmee üksused on mitmeid kordi püüdnud, kasutades soodsat ülekäigu kohta, rünnata siitkaudu 1.diviisi paremat tiiba ning vallutada Narva linna. ERA, f. 1560, n. 1, s. 300, l. 8
3. diviisi ulatuslik kindlustustööde kava. ERA, f. 1560, n. 1, s. 281, l. 36
Määrustikud
Välikindlustamine jalaväes, Odessa 1916. Eeskiri põhines nii Vene-Jaapani sõja, kui ka I Maailmasõja moodsal ja uuenduslikul kogemusel
Poolprofiilne kaevikutranšee püsti laskeasendiks. Nagu joonisel on näha, jäeti vastavalt pinnasetüübile tihti kaevikuseinad vooderdamata ning eesmist kaitsevalli tehti mullast ja mättatükkidest (Välikindlustamine jalaväes, l. 8, joonis 7)
Ilma eesvallita poolprofiilne kaevikutranšee püsti laskeasendiks (nn “uputatud kaevik”). (Välikindlustamine jalaväes, l. 11, joonis 9)
Inseneriväe välikindlustamise eeskiri. 1.osa – välikindlustused maastikul . S.-Peterburg, 1910. Just Vene-Jaapani sõja kogemusel põhinenud erialamäärustik oli I maailmasõja lõpuks kohati vananenud.
Täisprofiilse kaeviku mõõtmed. (Inseneriväe välikindlustamise eeskiri. 1. osa, l. 5, joonis 4)
Vahevallide ja tiibkaitsevallide süsteem oli kaevikutranšeede ehitamise lahutamatu element. Need kaitsesid pikitule ja šrapnelli eest, pealegi arvestati vahevallide ehitamisel ka psühholoogilise aspektiga – need hoidsid kaevikus tihedalt seisnud sõdurite meeleolu, juhul kui kõrval olev kamraad langes rivist välja. (Inseneriväe välikindlustamise eeskiri. 1. osa, l. 10, joonis 8)
Niinimetatud “rogatka” mõõtmed ja selle süsteemse kasutamise põhimõtted. (Inseneriväe välikindlustamise eeskiri. 1.osa, l. 202, joonis 175)
Varjend-muldonn. Tavaliselt oli ettenähtud allüksuste majutamiseks, eriti talvisel ajal, või laatsareti jaoks. Harilikult olid muldonnid akna, naride ja ahjuga. (Inseneriväe välikindlustamise eeskiri. 1.osa, l. 131, joonis 112)
Jooksukraavide erinevad võimalikud kujud, nende mõõtmed ja läbilõige. Keskmine kuju oli Eesti Vabadussõjas kõige levinum. (Inseneriväe välikindlustamise eeskiri. 1.osa, l. 43, joonis 39)
Suurtükipatarei tulepositsiooni üldskeem: nn “dvorikud” ehk kahuriõued, laskeplatvormid, sirgjooneline jooksukraav. (Inseneriväe eeskiri suurtükiväe positsioonide rajamisel. Petrograd, 1916)
