Eesti Vabariigi lipu ja vapi kavandeid 1919-1922

Pärast Eesti Vabariigi loomist hakati vastsele omariiklusele sümboleid otsima. Eesti rahvuslus sündis ja arenes ammu enne riigi sündi. Pärast Vabadussõja võitu ja omariikluse loomist otsis rahvuslus teid, kuidas ühilduda rahvusriigiga. 1920. aastate algul otsis Eesti kõiges – riigivapist kuni sõduri püksinööbini – oma nägu, mis poleks koopia ühestki teisest maast ega rahvast. Tihti see õnnestus, näiteks laulupidude osas, kuid otsingud oma eestiliku väljanägemise järgi tõid kaasa ka segadusi ja veidrusi. Üheks taoliseks püüdeks kõike hästi eesti moodi teha oli kampaania uue riigivapi saamiseks.

 Kolme lõviga Eestimaa rüütelkonna vapp võeti kasutusele juba XIII sajandil. Hiljem sai see Eesti kui haldusüksuse sümboliks ja jõudis XIX sajandil ka üldlaulupidude märkidele. Eesti riigi loomisel otsustati, et riikliku sümbolina on vajalik ka riigivapp, kuid milline see olema peab, selles läksid arvamused lahku.

 1919. – 1921. aastal vaieldi selle üle ajakirjanduses pikalt ja laialt. Kuigi üldiselt nõuti, et vapp oleks “eestilik”, läksid arvamused selle “eestilikkuse” sisus lahku. Vapikavanditel pakuti kolme lõvi kõrval välja mõõku ja tähti, kotkast ja karu, viikingilaeva, rukkilille, tuletorni ja palju muud. Riigivapi küsimuse lahendamine pandi haridusministri tööülesandeks, kes kuulutas välja kavandite võistluse.

 1921. aastal pandi Tallinnas näitusele välja 138 võistlusele laekunud vapikavandit. Uut riigivappi aga nende hulgast ei saadud. Kokkutulnud kavandeid on hinnatud “silmapaistvalt jubedateks” ja vapikonkurss kukkus läbi. Ajaloolise kolme lõviga vapi pooldajad soovitasid seda vanuse ja rahvaga ühise mineviku pärast, mis näidanuks ka meie kultuuri vanust ja seotust Euroopaga. Vastased nimetasid lõvisid Balti hertsogiriigi jätisteks ja endist orjaaega meenutavaks.

 Vapi ümber arutleti ja vaieldi veel pikalt, kuid lõpuks lepiti lõvivapiga, sest ka heraldiliselt polnud midagi paremat selle asemel pakkuda. Vapiseadus ilmus “Riigi Teatajas” 11. juulil 1925 ja jõustus 21. juulil 1925. Lõvivapp kehtestati riikliku sümbolina taas 1990. aastal ning selle kasutamist määrab 1. jaanuarist 2002 kehtiv “Riigivapi seadus”.

 Sinimustvalge lipp pühitseti 1884. aastal Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna ning kasvas varsti rahvuslipuks, mille all kuulutati välja Eesti Vabariik ja võideldi Vabadussõjas. 21. novembril 1918 määras Eesti Ajutine Valitsus sinimustvalge Eesti riigilipuks.

 Koos põhiseaduse väljatöötamisega kerkis 1919. aastal taas riigilipu küsimus. Olemasoleva lipu kritiseerijate arvates olid selle värvid kaugelt raskesti eristatavad, Põhjamaade orientatsiooni pooldajad nõudsid aga poliitilistel põhjustel ristilippu. Lisaks neile kaalumisväärsetele põhjustele riigilipu muutmiseks esitati aga ka hulganisti kõikvõimalikke kavandeid, mida piiras või õhutas ainult nende loojate fantaasia. Nii pakuti riigilipuks näiteks kollast lippu, mis pidi sümboliseerima meie “kollast ehk Mongoli tõugu”, kiirtepärjas tõusvat päikest, mis meenutas kangesti Jaapani sõjalaevastiku lippu, ja kõikvõimalikke geomeetrilisi kujundeid.

 Tuntud kunstnikud ja ühiskonnategelased soovitasid siiski jääda senise lipu juurde, kuna see on juurdunud rahva hulgas ja tal on rahvaga ühine minevik: “Ajaloolisi traditsioonisi silmas pidades ei tohi meie oma rahvavärvidest mitte lahkuda ...”

 27. juunil 1922 võttis Riigikogu vastu “Riigilipu seaduse”, millega riigilipuks sai sinimustvalge trikoloor. 1989. aasta 24. veebruaril heisati see rahvuslipuna taas Pika Hermani torni. 23. märtsil 1993 võeti vastu “Riigilipu seadus”.

 Eesti Vabariigi riigilipp ja – vapp on vääristatud oma pika ajalooga ning küllap tehti omalajal ainuõiged otsused nende ajalooliste riigisümbolite kasutuselevõtmise kohta. Teiste võimaluste otsimisest on aga jäänud hulgaliselt kõikvõimaliku sisu ja vormiga kavandeid, mis on koos teiste ajalooallikatega riiklikul säilitamisel Riigiarhiivis. Valik nendest on käesoleval näitusel üle pika aja taas vaadata ja imestada.

TEEMAKOHAST LUGEMIST:

Mare Kask, Eesti hümni, lipu ja vapi saamislugu, Tallinn 2002.
Artur Taska, Sinimustvalge 100 aastat, Tallinn 1992.
Hannes Walter, Eesti ühiskonna hoiakutest 1920. aastate algul. – Kaks algust. Eesti Vabariik – 1920. ja 1990. aastad, Tallinn 1998.

 Tiit Noormets
Riigiarhiivi kasutusosakonna publitseerimistalituse peaspetsialist