Detsembrimäss – maailmarevolutsiooni ahela üks lüli.

1924. a. 1. detsembrimässu määratlemiseks tuleks vaadelda seda laiemas kontekstis. Tegemist oli ühe osaga 1920-ndate aastate alguses kommunistide populaarsust koguva maailmarevolutsiooni vallandamise katsega. Idee,  mis oli ette määratud nurjumisele. Taolisi ebaõnnestunud revolutsiooni eksportimise katseid oli mitmeid. 

1923. aasta septembris püüdis Georgi Dimitrov koos Vassil Kolaroviga kommunistliku ülestõusu abil läbi viia riigipöörde Bulgaarias.

Kuulsaim selles ahelas on kindlasti Hamburgi ülestõus Saksamaal 23.- 25. 10. 1923. a., mille korraldajaks oli Ernst Thälmann.

1923. aastal 6. –7. novembril toimus kommunistide eestvedamisel ja Kominterni korraldusel Poolas Krakovis mäss.

17.-19. 09. 1924. a. puhkes kommunistide õhutusel ja mahitusel mäss Lõuna-Bessaraabias Tatarbunarõs. Mässuliste eesotsas oli kommunist, parteikomitee sekretär Aleksandr Klju?nikov. NSV Liidu püsivaks salasooviks oli kogu aeg Rumeenia valdusesse läinud Bessaraabia tagasivõitmine. Seda ideed pidi ellu viima kohalik kommunist Klju?nikov, kelle esmaseks ülesandeks oli Moldaavia Nõukogude Vabariigi väljakuulutamine ning seejärel rahva tahte sildi all ühineda Nõukogude Liiduga. Rumeenia võimud surusid kommunistliku mässukatse maha. 

Rahvusvaheline foon.

Eesti välispoliitika oli orienteeritud Suurbritanniale. Briti laevastik tõttas Eestile appi 1918. aastal, kui Punaarmee tungis jõudsalt Tallinna suunas. Eelnenust johtuvalt peeti inglasi oma parimaiks liitlaseks.

Teised suurriigid: Prantsusmaa, Ameerika Ühendriigid, ka Saksamaa, ei ilmutanud huvi Eesti-taolise väikeriigi vastu.

Ainus lootus oli Suurbritannia. Paraku Briti välispoliitika aja jooksul muutus. 1924. aasta 2. veebruaril tunnustas inglise tööerakondlik valitsus eesotsas J. R. MacDonaldiga  NSV Liitu. Augustis esitati allakirjutamiseks ulatuslik üldpoliitiline kaubanduslik kokkulepe Nõukogude Venemaaga. See ärritas mitmeid ringkondi. Vallandusid protestilained, mille eesotsas olid konservatiivid. Õli tulle valas ka Kominterni Täitevkomitee esimehe Grigori Zinovjevi kiri, mis sisaldas juhtnööre Suurbritaannia Kommunistlikule Parteile, et see tagaks Briti-Vene lepingu ratifitseerimise ja peale selle asuks kommunistlikke rakukesi sõjaväes. Hiljem tunnistati küll Zinovjevi kiri võltsinguks, kuid käimasoleva valimisvõitluse juures oli see NSV Liidu poole kalduvaile leiboristidele suureks hoobiks.

24. novembril 1924. a. asus võimule konservatiivide valitsus eesotsas S. Baldwiniga. Välisminister J. A. Chamberlain saatis N. Liidu valitsusele noodi, milles oli öeldud, et lepingut pole võimalik parlamendile arutamiseks soovitada.

Nii algatati Suurbritannia ja N. Liidu suhete halvenemise periood. Selline asjade käik, mis esmapilgul Eestit justkui ei puudutanud, osutus tagantjärgi vaadatuna siiski ääretult oluliseks.

Võiks arvata, et Eesti kahe suurriigi nägelemisest võitis, ent seda ei juhtunud. Otsest ja käegakatsutavat võitu polnud. Eesti välissaadikud püüdsid korduvalt sondeerida pinda ja saada vastust küsimusele, kas ohu korral Briti laevastik tõttab Eestile appi. Vastused olid põiklevad ja mitte midagi ütlevad.

Õnneks NSV Liidul puudus täpne informatsioon, kuidas käitub nende suhtes jäiga kursi võtnud konservatiivide valitsus Balti mere kaldal puhkeva konflikti korral. Moskval oli kartus, et Briti laevastik tuleb Tallinna reidile, nagu 1918. aastal. Eesti kommunistidele tehti esmalt ettepanek ülestõus edasi lükata jaanuari kuusse. Siis on Balti meri jääkatte all ja Briti laevastiku sisenemine Tallinna reidile raskendatud kui mitte võimatu. Arvatavasti inglaste kartuses anti novembri lõpul korraldus väljaastumine peatada, ent masinavärk käis täie hooga ja seda polnud võimalik enam peatada.

Venelaste inglaste-kartus oli neile endile teadmatult siiski põhjendamatu. Kui kommunistide mäss oli juba maha surutud, esitas Eesti saadik Londonis Oskar Kallas uuesti palve, et Briti sõjalaevad Tallinna alla saata. Välisminister Chamberlain lükkas sõjalaevade viivitamatu saatmise idee tagasi. Hiljem lisandus selgitus. “…mis tahes avalik seisukohavõtt Balti riikide julgustamiseks ja Nõukogude valitsuse ohjeldamiseks tekitab Balti riikides ülemääraseid lootusi abi suhtes, mida me saaksime neile anda või teatud juhtudel annaksime.” Putšist toibunud Eesti sai teada, et tegelikult oli ta täiesti üksi tolles keerulises situatsioonis. Nõukogude Venemaalt võinuks valguda asjade halvema kõigu korral Punaarmee üksused üle piiri.

Kui nii oleks sündinud, läinuks täide suurriikide ennustus, et Balti riigid on ajutine nähtus ja nende ei püsimajäämine on aja küsimus.

Tulemused.

Kommunistide relvastud riigipöördekatse nurjamine näitas, et Eesti riik suutis enda eest seista ja püsima jääda. Mõneks ajaks lõppesid parteidevahelised lõputud nägelemised.
Tõsisemalt asuti mõtlema riigikaitselistele küsimustele. Varjusurmas eksisteerinud Kaitseliit äratati ellu. Enam tähelepanu suunati avaliku korra kaitsele. Asutati politseikool.
Kommunistid kui riigikukutajaliku taustaga seltskond sattus põlu alla.