Ajalugu

Riigiarhiiv moodustab olulise osa meie rahvuslikust mälust. Siia on pea sajandi jooksul talletatud olulisemad arhiividokumendid alates Eesti Vabariigi väljakuulutamisest kuni taasiseseisvumiseni. Võib öelda, et Eesti taasiseseisvumise protsess on tuginenud suures osas just Riigiarhiivis säilitatavatele dokumentidele, mida on kasutatud nii nõukogude okupatsiooni aegsete "valgete laikude" ja "mustade aukude" kõrvaldamiseks meie ajaloos kui ka represseeritute rehabiliteerimiseks, kodakondsuse tõestamiseks ning natsionaliseeritud varade tagastamiseks. Arhiiviandmeid on ühtviisi vajanud nii riigiasutused, ettevõtted, organisatsioonid kui ka kodanikud. Oma ajalugu on aga ka arhiivil, mis kutsutud ja seatud talletama riigi ja rahva ajalugu.

Riigiarhiivi asutamine oli päevakorras juba 1918. a lõpus, kuid käimasoleva Vabadussõja tõttu lükkus see edasi. Vabariigi Valitsus kinnitas 9. veebruaril 1921. a Tartu Ülikooli prof. A. R. Cederbergi juhitud Arhiivikomisjoni otsuse asutada Riigiarhiiv Tallinnasse ja ajalooline Riigi Keskarhiiv Tartusse. Riigiarhiiv alustas tegevust Riigikantselei alluvuses endise kubermangu-valitsuse arhiivi ruumides Toompeal 1. aprillil 1921. a, juhatajaks kinnitati dr. phil. August Nuth. Riigiarhiivi esmaseks ülesandeks oli koguda kokku üle riigi järelvalveta laiali asuvad dokumendid ja võtta vastu Venemaalt re-evakueeritud arhivaalid. Samuti tuli riigiasutustest hoiule võtta endisaegsed dokumendid. 11.mail 1921. a Riigikogu poolt kinnitatud põhimääruse järgi pidi Riigiarhiiv juhtima ametiasutuste registratuuride ja arhiivide korraldamist, võtma vastu riigiasutustest üle viie aasta vanuseid arhivaale, neid korraldama ja viisteist aastat säilitama ning siis üle andma Riigi Keskarhiivi. 1924. a pandi Riigiarhiivi juhatajale ühtlasi Riigikantselei juhataja ülesanded ja määrati ka Riigiraamatukogu juhatajaks. Alates 1925. a võeti Riigiarhiivi ka filmidokumente. 1927. a pandi Riigiarhiivi ja Riigiraamatukogu direktori kohused riigisekretäri abile Richard Övelile. 1930. aastate alguses riigiarhiivi kogumistegevus ruumipuuduse tõttu soikus. Kuna iseseisvusaegseid dokumente läks ametiasutuste töös pidevalt vaja, siis nende üleandmisega Tartusse ei kiirustatud ja nii kujunes Riigiarhiivist Eesti Vabariigi asutuste dokumente alaliselt säilitav arhiiv. Ka 1935. a arhiiviseaduses oli küll ette nähtud alalisele säilitamisele kuuluvate dokumentide üleandmine Riigi Keskarhiivile, kuid selleks ei olnud määratud kindlat tähtaega. 1936. a määrati riigiarhiivi ja Riigiraamatukogu direktoriks Gottlieb Peeter Ney. 1937. a valmis Toompea lossis uus viiekorruseline arhiivihoone, mis võimaldas hakata dokumente vastu võtma. 1930. aastate teisest poolest komplekteeriti Riigiarhiivi järjekindlalt filmi- ja fotodokumente.
Pärast 1940. a. juunipööret allutati arhiivid Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadile ehk NKVD-le, kõik dokumentaalmaterjalid kuulutati rahva varaks, Riigiarhiivist moodustati Eesti NSV Riigi Keskarhiiv ja Riigi Keskarhiivist sai selle Tartu osakond. Alustati suurel hulgal likvideeritud asutuste ja organisatsioonide ning natsionaliseeritud ettevõtete dokumentide ülevõtmist. Selleks anti arhiivi käsutusse endine pandimaja Maneeži tn. 2. ENSV Riigi Keskarhiivi struktuuri muudeti vastavalt NSV Liidu eeskirjadele. Loodud eriosakonna juhatajaks toodi Leningradist umbkeelne kommunist Tatjana Krupitševa, kelle juhtimisel asuti koguma inimeste kohta nõukogude võimude silmis kompromiteerivaid arhiiviandmeid, mis said aluseks repressioonidele. Veebruaris 1941. a lahkus Ney direktori kohalt, tal õnnestus baltisakslaste järelümberasumise käigus Saksamaale pääseda ja direktori kohused pandi Arnold Soomile.

Saksa okupatsiooni ajal nimetati arhiiv Eesti Omavalitsuse Tallinna Keskarhiiviks. 1944. a. märtsipommitamise ajal hävis Maneeži tn hoone ja üle 2000 riiulimeetri arhivaale 212 fondist. Taaskehtestatud nõukogude okupatsioonirežiim jätkas poolelijäänud ümberkorraldusi uue hooga. Eestist lahkunud Arnold Soomi asemel määrati arhiivi ülemaks Rudolf Kenkmaa. 1945. a loodi Riigi Keskarhiivis kino-foto-fonoosakond. Rudolf Kenkmaa lahkus ülema kohalt 1947. a ja kuni 1960. aastate alguseni vahetusid ülemad iga paari aasta tagant. Sõjajärgsel ajal võeti arhiivi eelkõige Saksa okupatsiooni aegsete asutuste dokumente. 1948. a andis ENSV Ministrite Nõukogu välja määruse, mis kohustas arhiividesse üle andma kõik tsaari- ja Eesti iseseisvuse aegsed dokumendid. 1948. a reorganiseeriti arhiiv NSVL siseministri käskkirja alusel ENSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehituse Riiklikuks Keskarhiiviks (ORKA), kuhu tuli koondada dokumendid alates oktoobrist 1917. Vanemad dokumendid pidid minema Tartus moodustatud ENSV Riiklikku Ajaloo Keskarhiivi (RAKA). See tõi kaasa suure dokumentide ümberpaigutamise arhiivide vahel. Dokumentide kasutamine teaduslikuks uurimistööks oli vähene: selleks oli vaja eriluba, lisaks oli suur osa Eesti Vabariigi ja Saksa okupatsiooni aegseid dokumente uurijatele suletud erifondis. Küll aga kasutati arhiividokumente praktilistel eesmärkidel: seda nii sõjas purustatud objektide taastamiseks kui ka nõukogude repressiivorganite tellimusel inimeste kohta kompromiteerivate andmete kogumiseks. 1960. a viidi arhiivid Siseministeeriumi alluvusest Ministrite Nõukogu alluvusse, juurdepääs arhiividele muutus veidi liberaalsemaks, elavnes teaduslik uurimistöö. Dokumentide vastuvõtmist takistas aga jälle tekkinud ruumipuudus. 1958. a oli hakatud Maneeži tänavale ehitama uut arhiivihoonet. Selle tööruumide osa valmis 1965. a, kuid hoidlad alles 1970. a, mil võis taas hakata tegelema komplekteerimisega. 1971. a loodi kino-foto-fonoosakonnast iseseisev ENSV Filmi-, Foto- ja Fonodokumentide Riiklik Keskarhiiv (FFFRKA). 1975. a moodustati ORKA baasil ENSV Teaduslik-Tehnilise Dokumentatsiooni Riiklik Keskarhiiv (TTDRKA). 1957. a ilmus esimene ORKA dokumentide kogumik, 1970.-80. aastatel anti välja mitmeid asutuste ajalooteatmikke ning aastatel 1976 ja 1982 ilmus kahes osas fondide teatmik. 1980. aastate teisel poolel hakati seoses perestroikaga ettevaatlikult avama nn erifonde, mis tõi kaasa uurijate arvu tõusu. Represseeritute rehabiliteerimine tõstis tunduvalt väljaantavate arhiiviteatiste arvu. 1989. a taastati nimetus Eesti Riigiarhiiv.

Seoses Eesti taasiseseisvumisega 1991. a ja sellega kaasnenud reformidega kasvas märkimisväärselt Riigiarhiivi poolt väljastatud omandi- ja sotsiaalõiguslike teatiste arv. Jälle tuli arhiivi vastu võtta suurel hulgal dokumente tegevuse lõpetanud nõukogudeaegsetest asutustest ja erastatud ettevõtetest, palju väärtuslikku materjali saadi Eesti pagulastelt.
1993. a ilmus Riigiarhiivi fondide teatmiku I osa (1917-1944) ja 2001. a II osa (1940-1997). Ilmunud on kolmteist väljaannet publikatsioonisarjast "Ad Fontes".

1998. a arhiiviseaduse alusel moodustati senistest riiklikest arhiividest 1. jaanuarist 1999. a Rahvusarhiiv, mille üheks struktuuriüksuseks sai riigiarhiiviosakond, mis allus Põhja regionaaldirektorile. 2000. a augustis kinnitatud Rahvusarhiivi põhimäärus taastas Riigiarhiivi iseseisva arhiivina, mis tegeles üleriigiliselt kogumise ja arhiivijärelevalvega ning Harju, Lääne, Saare ja Lääne-Viru maa-arhiivide ning Filmiarhiivi juhendamise ja haldustegevuse korraldamisega.

Alates 2012. aastast on seni maa-arhiividena Rahvusarhiivi koosseisu kuulunud üksused riigiarhiivi osakonnad asukohtatega Haapsalus, Rakveres, Valgas ja Kuressaares; senine Harju maa-arhiiv liideti riigiarhiivi kogumisosakonnaga, Filmiarhiiv aga tegutseb Rahvusarhiivi põhistruktuurüksusena.

Riigiarhiivi juhib direktor, kes on ka riigiarhivaari üks kahest asetäitjast.