85 aastat Vabadussõja algusest
1918. aasta november oli pöördeliseks Eesti Vabariigi sünniloos. 24. veebruaril 1918 kuulutas Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu Eesti iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks, mille tegevuse katkestas alanud Saksa okupatsioon. Liitriikide ja Saksamaa vahel 11. novembril 1918. aastal sõlmitud vaherahukokkuleppega kohustus viimane oma okupatsiooniväed lähiajal ka Eestist välja viima. Samal päeval teatas J. Poska Eesti Ajutise Valitsuse volitusel, et valitsus on taasalanud oma takistatud tegevust.
Samal ajal kerkis idast silmapiirile sõjaoht. Juba Ajutise Valitsuse 11. novembri koosolekul kuulati kindral E. Põdderi, kapten J. Pitka ja polkovnik A. Seimani informatsioone enamlaste ettevalmistustest Narva taga Eestisse sissetungimiseks. Maa kaitsmine otsustati esialgu anda Eesti Kaitseliidu kätte.
16. novembril kuulutas Ajutine Valitsus, et “Eestimaa piiride kaitseks ja riiklise korra alalhoidmiseks Eesti Demokratlises Vabariigis on Eesti Ajutine Valitsus otsustanud viibimata Eesti Rahvaväge kokku kutsuda". Rahvaväkke kutsuti vabatahtlikult astuma 21 kuni 35 aastaseid mehi. Kui aga esialgu määratud arv, 25 000 meest, kokku ei tule, siis kuulutada üleriigiline mobilisatsioon välja. Samal päeval kohustati kõiki ohvitsere, sõjaväearste ja -ametnikke viibimata teenistusse ilmuma.
22. novembril tegid enamlased esimese katse Narva vallutamiseks, kuid löödi sakslaste poolt tagasi. Oli aga teada, et sakslased peatselt Narvast lahkuvad ja piiri kaitseta jätavad. Eesti väeosasid, keda piirile saata, ei olnud veel olemas. Hetke kriitilisust iseloomustas Valitsuse pea- ja sõjaminister K. Päts mõni aeg hiljem nii: “pühapäeva [24.novembri] hommikul kindral Tõnisson, kelle kätte sellel ajal Narva kaitsmine usaldatud oli, korraldas Tallinnas mõnikümmend vanemat kooliõpilast, peaasjalikult reaalkooli õpilastest, sinna juurde mõnikümmend vabatahtlikku, ja et meeleolu tõsta, sest püssa meil ei olnud, peale mõne vana, pandi tuletõrjujate orkester nende ette ja saadeti [Balti jaamast] Narva frondile, et näidata, et esimesed vabariigi kaitsjad on kohale jõudnud”.
28. novembri varahommikul algas punavägede pealetung Narvale. Paar päeva varem olid nad vallutanud Pihkva ja hakkasid ohustama Kagu-Eestit. Vabadussõda oli alanud.
29. novembril kuulutas Ajutine Valitsus välja üldmobilisatsiooni 21-24 aastastele meestele. Kõigi riigi- ja omavalitsusasutuste tavapärane tegevus pandi ajutiselt seisma ja rakendati tööle rinde tarbeks. Esialgu kulges kõik suurte raskustega. Mobilisatsioon ei andnud kohe soovitud tulemusi. Puudus oli relvadest, toiduainetest ja riietest. Tulemuseks olid rasked taandumislahingud. Detsembri lõpuks oli vaenlane 35 km kaugusel Tallinnast ja langemine ähvardas Paidet, Viljandit ning Pärnut.
1919. aasta jaanuaris toimus sõjategevuses murrang. Rindel samm-sammult taandudes võideti aega organiseeritud väeosade loomiseks ja nende varustamiseks relvastuse ja muu vajalikuga. 23. detsembril 1918 määrati ametisse Sõjavägede Ülemjuhataja, kellele anti laialdased volitused riigikaitse organiseerimisel. Meeleolu tõusule aitas tõhusalt kaasa välisabi saabumine. 12. detsembril jõudis Tallinna reidile Inglise eskaader. Esimesed Soome vabatahtlikud jõudsid Tallinna 30. detsembril. Rahva viha vallutajate vastu suurendasid enamlaste vägivallateod, röövimised, massilised tapmised vallutatud maa-aladel.
Murdelahingutes 2-7. jaanuaril 1919 pandi vaenlase edasiliikumine seisma ja mindi üle üldisele vastupealetungile. 12. jaanuaril vabastati Rakvere, 14. jaanuaril Tartu, 17. jaanuaril Jõhvi, 18. jaanuaril Narva, 1. veebruaril Võru ja Valga. Veebruari keskpaigaks oli Eesti vaenlasest peaaegu täiesti puhastatud. Vabadussõda aga jätkus. Tartu rahuni jäi veel aasta.
Eeri Kessel
Riigiarhiivi arhivaar